Subscribe Menu

T.E.S. Täienduskoolide õpilased kirjutavad: Kuidas ma kohtasin päkapikku

Oli üks lumine õhtu ja ma käisin oma nõbu Eilaga kelgutamas. Tuul raputas meie kelku, ja see läks tuulega plehku! Me jooksime, et leida seda, aga meie kelku ei olnud kuskil! 

,,Ma tahaks koju minna,“ ütles Eila. ,,Ei! me peame rohkem otsima, see on uus kelk! Kui ma ei leia seda, siis mu ema on väga kuri!“ Ma kamandasin natuke rohkem aega ja siis Eila ütles ,,Fine, lähme!“ 

Äkki, ma nägin oma uut kelku ja see lendas puu sisse! Jooksin kiiresti, aga kui jõudsin puu alla, nägin kolme väikest päkapikku. ,,Oi, kas see oli sinu kelk?“ küsis kõige pikem päkapikk. ,,On küll,“ ma vastasin.“ ,,Anname tagasi siis,“ ütles kõige väiksem päkapikk. ,,Ott …ott … ott...“ - puu sisse sammus üks paks kuri päkapikk. ,,Me anname tagasi, aga ainult, kui sa tood meile piparkooki.“ Aga mul ei olnud piparkooki, nii ma proovisin petta neid. ,,OK, ma annan sulle su küpsist, anna mulle kelk ennem.“ ,,Deal,“ nad andsid mulle mu uue kelgu tagasi ja ma panin plehku! 

,,JOOKSE! JOOKSE!“ ma kamandasin Eilat. ,,Mis juhtus? Sa paistad, nagu sa nägid tonti!“ ta karjus maa pealt. ,,Lihtsalt jookse!“ 

Nüüd ma saan igal aastal ainult söetüki päkapiku käest. 

Tuuli

++++++

Become a subscriber to continue reading!

Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.

Starting from $2.30 per week.

Go to Subscription Plans

Read more