Sümpoosioni korraldas Välis-Eesti Ühing, et tähistada Välis-Eesti Päeva. Sümpoosionil kuulati alustuseks kirjandusteadlase Sirje Oleski ettekannet „Kalju Lepiku suur pagulaseepos“, mis tõi esile isamaalise luuletajana tunnustust pälvinud Kalju Lepiku loomingu erinevaid tahke. Peaettekandele järgnenud ajaloolase Artur Laasti meenutus ,,Eesti kirjanikud Pariisis“, Eesti kirjandusmuuseumi vanemteaduri Anu Korbi referaat ,,Jagatud Venemaa eestlaste mälestused“ ja EV riigihalduse ministri Riina Solmani ülevaade ,,Väliseestlaste piiblitõlgetest“ avaldatakse veebis www.valiseesti.org/ajakiri 2022.
Kuulatud ettekannetes käsitletud geograafiliselt eri paigus loodud kirjasõna ühendav lüli on eestikeelse kirjanduse vajadus Välis-Eestis.
Sümpoosioni arutelu, mida modereeris ajakirja Looming peatoimetaja Toomas Haug, jõudis tõdemusele, et väliseestlaste kultuurielu toimimise üheks olulisemaks eelduseks oli ja on eestikeelne kirjasõna. Sõjapõgenikel polnud võimalik kaasa võtta vajalikus koguses kirjavara. See tuli luua põgenikelaagrites ja uutes elupaikades. Avaldati arvamust, et Eesti eksiilkirjanduse kõrgaja alguseks võib pidada aastat 1944.
Osavõtjate küsimusi ja arvamusi oli erinevaid. Siinjuures mainime kahte eksiilkirjandusega seotud küsimust:
1.Kes ja kus avaldasid pagulaskirjanikud oma loomingut Välis-Eestis?
Sümpoosionil vestles nende ridade autor sellest, et kirjanduse väljaandmiseni jõuti raskuste kiuste juba 1944. a. Eestist oli välismaale põgenenud eesti kirjanike paremik. Nende hulgas olid Marie Under, August Mälk, Gustav Suits, Albert Kivikas ja August Gailit, kelle teoseid oli loetud eesti kodudes juba enne Läände pagulusse siirdumist. Noorematest kirjanikest tuleks mainida Karl Ristikivi ja Bernard Kangrot.
Tol ajal poleks olnud kirjastuste asutamine mõeldav, kui ei oleks olnud nõudlust emakeelse kirjanduse järele. Esimeseks pagulaskirjastuse rajajaks sai Andres Laur, kes oma kulu ja kirjadega asutas 1944. a sügisel Helsingis kirjastuse Orto. Alustuseks anti uuesti välja Karl Ristikivi raamat „Tuli ja raud“. Soomes olukord muutus ja Laur lahkus sealt Rootsi. Raamat ilmuski Rootsis, sealsamas ka esimene eestlastele väga vajalik „Rootsi eesti ja eesti-rootsi sõnaraamat“.
Sõjajärgsel ajal oli Euroopa riikides arvukalt Eesti pagulasi, kes ootasid emakeelset lugemisvara. 1945. aastal ilmusidki mitmeid uudisteosed, nagu A. Gailiti „Leegitsev süda“, V. Uibopuu ,,Võõras kodu“, A. Mälgu „Õised linnud“ ja A. Kalmuse „ Öö tuli liiga vara“, kõik kirjastuse Orto väljaandel. Järgmisel aastal ilmusid S. Ekbaumi ning V. Uibopuu uued romaanid ning A. Adsoni memuaarid, mis juhatasid sisse sõjapõgenike mälestusraamatute hoogsa kirjutamise ja avaldamise. Kirjastuse Orto väljaandel ilmusid ka Koidula, Enno, Lutsu ja Tammsaare teoste kordustrükid ja uue nähtusena „Kooliväljaanne“, mis oli aastail 1946-1949 ilmunud 14-köitelise eesti kirjandusklassika sari õppuritele.
1951. a otsustas Orto omanik Andres Laur oma kirjastuse Kanadasse viia. Selleks ajaks oli valminud Laurile kuuluv uus moodne trükikoda Toronto äärelinnas. Orto oli jõudnud välja anda üle saja eestikeelse raamatu. Kirjastustegevuse tutvustamiseks korraldas Orto Kanadas mitu romaanivõistlust. Esimese, 1950. a väljakuulutatud romaanivõistluse tulemused tehti teatavaks 10. detsembril Toronto Eesti Seltsi ja Orto poolt korraldatud Välis-Eesti Päeval. Esimese auhinna pälvis Agu Kask romaani „Unustatud sugupõlv“ eest, teise koha väärilisteks tunnistati Helmi Rajamaa romaan „Varjutatud südamed“ ja Aino Thoeni „Võlaraamat“. Kolmanda koha saavutas Viktor Veskimäe romaan „Kolmas võimalus“. Kõik kolm teost ilmusid 1951. aastal. Väärib märkimist, et 1953. a Orto romaanivõistluse kahekordseks võitjaks osutus Juhan Timmukuru varjunime kasutanud Arvo Mägi. Esimese koha sai Arvo Mägi romaani „Esimesed read“ eest ja kolmanda auhinna pälvis tema „Peep Koordipoja põlistalu“.
Teatavasti ilmus Orto kirjastuses arvukalt tuntud eesti klassikute, nagu August Mälgu, Jaan Lattiku, August Gailiti ja Oskar Lutsu ning Anton H. Tammsaare teoseid. Orto lõpetas tegevuse seoses Andres Lauri surmaga 1973. aastal. Kirjastustegevusega Rootsis alustanud Andres Lauri tuleb tunnustada selle eest, et ta andis eesti pagulastele vajalikku kirjavara, säilitas põgenike oskust emakeeles lugeda ja eesti pagulasnoortele eesti keelt ning kirjandust õpetada.
Orto eeskujule järgnes teisi kirjastusi, kes on avaldanud paljude Välis-Eesti organisatsioonide albumeid, välisvõitlust kirjeldavaid raamatuid, pagulasteadlaste monograafiaid, kunstinäituste katalooge ja elulooraamatuid. Teise maailmasõja tõttu kodudest lahkunud eestlased said oma kaotusvalu kirja panna memuaarides, andes sellega suure panuse rahvusliku mälu järjepidevusele. Tõetruu memuaaridesse kirjapandu on tähtis eesti rahva ajaloo talletamise seisukohast.
2. Sümpoosionil arutleti ka selle üle, kas eesti kirjandusteadlased on väliseesti kirjandust uurinud ja milliste kirjanike kohta on juba monograafiad ilmunud?
Teatavasti toimusid suured muudatused pagulaskirjanduse osas 1987. a., mil senini erifondides suletud, vaid nõukogude nomenklatuurile kättesaadavad Eestisse saadetud väliseesti kirjanike teosed toodi välja avalikku näituse saali Tallinna Kreutzwaldi nimelises raamatukogus. Eesti kirjandusteadlased asusid agaralt selle varamuga tutvuma.
Neid allikaid kasutades on regionaalseid ülevaateid pagulaskirjanduse tekkimisest kirja pannud 1996. a. toonane Tallinna Pedagoogikaülikooli professor Oskar Kruus autorikogumikus ,,Eestiga südames võõrsil“. Tema sulest on ilmunud ka monograafia ,,Kirjanik Raimond Kolk“.
Underi ja Tuglase kirjanduskeskus võttis oma ülesandeks pagulaskirjanduse ajaloo koostamise „Colleegium Literarumi“ sarja nimetuse all. Aastate jooksul tehtud uurimistöö on avaldatud 2012. a. koguteosena „Eesti pagulaskirjandus“. Teadaolevalt on ajakiri Looming aktiivselt avaldanud väliseesti kirjandusele pühendatud artikleid ja retsensioone. Avaldati arvamust, et eeskujuks põhjalikust kirjandusteaduslikust uurimusest on dr Sirje Kiini monograafia ,,Marie Under. Elu, luuletaja identiteet ja teoste vastuvõtt“, mis on avaldatud 2009. a. kirjastuses Tänapäev.
Mainitud teosed ja esinduslik osa väliseestlaste kirjanduslikust loomingust on hoiul ja lugejatele kättesaadav Tallinna Ülikooli akadeemilise raamatukogu välis-eesti kirjanduse osakonna kogudena. Selle kogu bibliograafiline korrastamine on tehtud tänu Tallinna Ülikooli akadeemilise raamatukogus töötanud kultuuriloolasele dr Anne Valmasele (1951-2017) ja tema kolleegidele Juta Laasmale ja Eve Siirmannile.
Kuulatud arvamuste kokkuvõttena tuleb tunnistada, et eesti pagulaskirjanikud, väliseestlaste tegevust kajastavate albumite koostajad ning memuaaride autorid on loonud väärtusliku kirjandusliku varamu, mille tundmaõppimine annab uusi teadmisi eestlaste ajaloost ja seega rikastab lugejat. Selle varamu arvuline suurus on ligikaudu 5000 nimetust, millest ilukirjandus moodustab kolmandiku.
Järeldusi pagulaskirjanduse missioonist rahvustunde säilitamisel peaksid tegema käesoleva aja aktiivsed üleilmsed eestlased.
