Boras rajasid nad kodu, kust Nõukogude Liidu korduvate ähvarduste tõttu Rootsis elavatele Balti põgenikele emigreerus perekond koos Boras sündinud poegade Illimari ja Erikuga Kanadasse.
1951. aastal jõuti Halifaxi sadamasse. Heino leidis tööd Quebecki provintsis. Hiljem töötas ta Ontarios paberivabrikus uurimistöö osakonnas. Long Sealti lähedale ehitas Heino koos poegadega oma esimese kodu. Noorim poeg Toomas sündis juba uude koju. Maja keldrikorrus oli täiuslik: seal oli ruumi kinoteatri, töökoja ning, arvestades toonast külma sõja õhustikku, pommivarjendi jaokski. 1963. aastal ostis perekond uue kodu Montreali. Heinost sai suure dominiooni Tamitar mehaanikadivisjoni juht Sebville'is.
Heino oli viljakas leiutaja. Tema 13 leiutisest kolm on patenditud. Tuntuim neist on veealune kaamera, mis on saanud patendi kuuel maal.
Heino andis ka oma südame Montreali eesti skaudilaagri hüvanguks.
1982. aastal jäi Heino Altosaar teenitud pensionile. Juba nooruses olid teda huvitanud usuküsimused, nii anti talle väge õppima asumiseks E.E.L.K. usuteaduse instituuti. Pärast viis aastat kestnud teoloogiaõpinguid ordineeriti ta 1987. a vaimulikuks. Heino teenis eesti kogudusi idarannikust läänerannikuni. Veel 90aastaselt viis ta läbi ristimistalitusi.
2. oktoobril 2012 kutsuti õpetaja Heino Altosaar igavikku. 3. novembril maeti ta Rideau Memorial Gardeni surnuaeda.
Agenda vahel olid pühad read õp Heino Altosaare lemmikpsalmist (103): «Issand on oma aujärje kinnitanud taevasse, tema kuningriik valitseb kõiki.» Heino Altosaar tundis elutõde, üksnes Jumalaga, üksnes ligimesega, koostöös, mõlemasse uskudes, lootes ja armastades saab teoks inimeseks olemise täius. Aga kogu eneseteostus on viimaks ikkagi elu Jumala armust.
õpetaja Kalle Kadakas
