Sakslased hooldasid neid küll ning mitmed olid sakslastega abiellunud ja pere loonud, kuid oluline oli edasi anda just eesti meelt, mis puudus. Seega tulid siin 21. jaanuaril 1969 kokku sarnase huviga naised. Meid on aastate jooksul olnud ligi 30 tegusat naist.
Kuidas te abistamist korraldasite?
Selleks tegime korjandusi äri- ja tavainimestelt. Hiljem aga peamiselt ürituste kaudu. Kõik sai oma rahast ja omast armust tehtud. See oli aateline töö, mis kestis 33 aastat, lõpetasime 16. septembril 2003. Nende aastate jooksul suutsime koguda üle 130 000 Kanada dollari.
Toetasime kolme sõjainvaliidide rühmitust Saksamaal: Schönaus, Geislingenis ja Lübeckis. Eesti taasiseseisvumise järel suunasime oma abi sinna, toetades vigastatud sõjameeste ühingut Tallinnas, mille liige olen senini. Nad on väga tänulikud meie inimlikkusest sündinud abi eest. Kui Tallinnas oleme, siis kohtume ikka nendega. Armastus, mis on jäänud nendest vigastatud sõjameestest, on igavene.
Mida sooviksite sel jõulu-eelsel ajal eestlastele?
Noored lugegu, õppigu oma vanemate rasketest aegadest. Ärge unustage oma keelt!
Leena Liivet
