Võistlus oli mõeldud neile, kes soovisid oma eesti ja inglise keele oskust tõlkijana proovile panna. Osavõtjatena pidasime silmas eeskätt välismaal elavaid eestlasi, aga osales ka kodueestlasi ning inimesi, kelle soontes ei voola tilkagi eesti verd.
Võistluse võitis Tiina Otema Torontost. Võitjale oli lubatud prii sõit ja pääs Eestisse tõlkijate seminarile Käsmus. Koroonast tingitud takistuste tõttu pidi võitja reisi 2022. aasta suveni ootama, mil üritus viimaks võimalikuks sai.
Tiina Otema on üles kasvanud USAs. Kanadasse sattus ta seoses abiellumisega. Tiina sõnul võttis ta tõlkimise ette niisama, katseks, ilma suuremate lootusteta. Valitud tekste kommenteerib ta nõnda: „Jürgen Rooste „Astrid Lindgreni surm“ tundus kuidagi kummaline – lakooniline tekst, mille tõlkimine ei nõudnud erilist fantaasiat. Mehis Heinsaare „Rändaja õnn“ oli juba põnevam ja käivitas rohkem.“ Aga võit tuli Tiinale ikkagi üllatusena: „Ma pole kunagi millegagi silma paistnud.“
Seminargi kujunes teistsuguseks, kui Tiina arvas. Ta oletas, et neid pannakse tekste tõlkima, mida siis koos analüüsitakse. Tegelik kava osutus palju mitmekesisemaks. Tiina kiidab korraldajaid ja tänab Eesti Kirjanduse Teabekeskuse daame Ilvi Liive-Roosipuud, Kerti Tergemit ja Elle-Mari Taliveed. Tiina oli ka Käsmust võlutud – see oli tema esimene külaskäik sinna. Peatuti endises lastelaagris, kus oli väga mugav ja tore.
Seminar leidis aset 10.-15. juunini. Osales 43 tõlkijat, kes esindasid 16 keelt, ja 25 eesti kirjanikku. Iga päev olid kohtumised kirjanikega, vestlusi juhtisid tõlkijad. Kavva mahtusid veel raamatuesitlus ja filmiprogramm. Viimati toimus nii esinduslik seminar kuue aasta eest.
Tiina tunnistab, et ta loeb küll palju, ka eesti kirjandust, aga peamiselt klassikuid ja väliseesti autoreid. Nii oli tal palju uut avastada eesti uuemas kirjanduses. Ühte enim tõlgitud kirjanikku, Andrus Kivirähki, intervjueeris näiteks noor poolatar Anna Michalczuk-Podlecki, kes on poola keelde pannud nii ,,Rehepapi“ kui raamatu ,,Mees, kes teadis ussisõnu“, lisaks paar Kivirähki lasteraamatut. Tiinale jättis sügava mulje see, et vestlused toimusid eesti keeles – kõik rääkisid suurepäraselt seda keelt, ehkki keegi peale Tiina ja teiste Toronto eestlaste Andres Gutmani ja Robyn Laideri polnud eesti juurtega. „Olin võib-olla naiivne, kuid ei osanud ette kujutada, et mitte-eestlased suudavad sedavõrd hästi meie keele ära õppida.“ Vähemalt pooled kokkutulnud tõlkijaist olid Kivirähki tõlkinud. Väga imponeeris Tiinale Christopher Moseley Inglismaalt, kes lisaks tõlkimisele tegeleb Londonis ka eesti keele õpetamisega ja Adam Cullen, noormees Minnesotast, kes lühikese ajaga õppis ära eesti keele ja on väga hinnatud tõlkija eesti kirjanike seas. Tiinat üllatas ka see, et „Rehepapp“ ja „Mees, kes teadis ussisõnu“ on Prantsusmaal bestsellerid ja tõlkijad konkureerivad omavahel, kes saab järgmist Kivirähki raamatut tõlkida.
Teistest meelde jäänud kirjanikest nimetab Tiina Eva Koffi, Eia Uusi ja Rein Rauda – tema jaoks kõik uued nimed. Terve uus maailm sai avastatud! Ennelõunal esines 2-3 autorit, siis oli väike vaheaeg. Sai jalutada, julgemad käisid ujumas. „Käisin kirikus. Surnuaiast leidsin tuntud Toronto eestlaste perekonna Kristenbrunide hauad – kuulus laevakaptenite pere. Ja oli imeline sirelite õitseaeg!“
Kirjanikke kuulates arutlenud Tiina omaette, keda ta ise tõlkida tahaks. Seminaril kogetu innustas edasi mõtlema ja tegutsema: ,,Vaatasin, et kõik on juba nii suured tõlkijad – ma tahan ka! Äkki leian endale veel uue karjääri.“
Seminari kolmandal päeval viidi seltskond bussiga Tallinnasse Eesti Lastekirjanduse Keskusesse, et kohtuda autoritega, kes kirjutavad lastele. Seal tabas Tiinat tõeline vaimustus. „Mõtlesin, et kui üldse midagi teha, siis hakkaksin lastekirjandusega pihta. Mulle väga imponeeris Juhani Püttsepp ning tema lugu „Lauajupi Madonna““, lausub Tiina ja näitab raamatut, mis on mõeldud 8-12-aastastele lastele, kuid sobib lugemiseks tervele perele. Pütsepp räägib seal päriselt sündinud loo sellest, kuidas ta kord Vilsandil mererannast pudeliposti leidis, mille oli vette visanud 5-aastane poiss Saksamaal. Sellest tekkis kirjavahetus, arenes sõprus. Nad kohtusid Saksamaal ja üks Saksa teleprogramm kutsus nad koguni oma lugu jagama. Tiina on tänaseks selle raamatu inglise keelde pannud. Kui ta tõlkekatkendi autorile tutvumiseks saatis, olnud see nähtuga väga rahul ja koostööst huvitatud. Nüüd otsib Tiina „Driftwood Madonna’le“ (just selline on raamatu ingliskeelne pealkiri) kirjastajat.
Suvekoolis saigi Tiina teada, milline on ühe tõlkeraamatu teekond: kellega ja kuidas saavutada kokkulepe raamatu tõlkimise asjus, kuidas toimub kirjastamine jmt. „Keegi ei tule minu kui algaja käest paluma. Pean ise initsiatiivi näitama. Kui leian mõne raamatu, mida tahaksin tõlkida, uurin välja, kellele kuuluvad autoriõigused. Siis tõlgin ühe katkendi, kirjutan tutvustuse ja hakkan kirjastustele pakkuma. Nüüd olengi nii kaugel, et püüan leida kirjastust „Lauajupi Madonnale“. Saame näha, millised vastused tulevad.“ Kuna Püttsepp on auhinnatud autor, loodab Tiina pälvida Kanada või Ameerika kirjastuste huvi. Tiinal on sihikul teinegi Püttsepa teos „On kuu kui kuldne laev“, lapse perspektiivist nähtud 1944. aasta põgenemislugu. „See kõnetas mind kohe, kuna mu enda isa lugu on sarnane. Mõtlesin, et pakun ennast seda auhinnatud teost tõlkima. Kavatsen uuel aastal peale hakata. See on teema, mis nüüd, mil on palju Ukraina põgenikke, võiks ka ingliskeelset lugejat huvitada.“
Ka Ulla Saar Lastekirjanduse Keskusest küsinud Tiinalt, kas ta oleks huvitatud mõne lasteraamatu tõlkimisest. „Kui nad näevad raamatul potentsiaali olevat, lasevad nad selle ära tõlkida ja pakuvad ise kirjastustele. Tõlkisingi neile Tiiu Kitsiku raamatukese „Emil, Sass ja kivimutukad“, toreda loo sellest, kuidas väikesed poisid kive maalivad ja neid müüvad. Kas nad mu tõlkega rahule jäid ja kas sellest midagi tuleb, ma veel ei tea. Võtsin selle rohkem kui harjutusena ette, aga kui sellest midagi tuleb, oleks mul hea meel.“
Tiina kinnitab lõpetuseks, et tõlkijate suvekooli programm oli tõesti väga põnev, hariv ja inspireeriv. Ehkki Tiina eelistab klassikuid ja ajalooteemasid, tundusid kokkutulnud autorid kõik omamoodi huvitavad. Sai ka pidada informaalseid jutuajamisi. Seda kõike oli aga nii palju, et ta seedib kogetut ikka veel. Mõned autorid äratasid ka lugemishuvi, näiteks Mudlum oma romaaniga „Mitte ainult minu tädi Ellen“ ja Leelo Tungal raamatuga ,,Seltsimees laps“. Leelo Tungalt sai Tiina näha Tallinnas Rahva Raamatu kaupluses toimunud raamatuesitlusel, kus kirjanikku intervjueeris eesti kirjanduse uurija ja saksa keelde vahendaja Cornelius Hasselblatt. Samal üritusel vestles noor ukraina poetess ja tõlkija Katja Novak luuletaja Doris Karevaga. „Kõiki raamatuid, mida oleks tahtnud, ei jaksanud kohvris koju tassida,“ tõdeb Tiina.
Mis muud, kui loodame Tiinat näha Tartu College’is, laenuraamatukogus ja VEMU arhiivraamatukogus, kus on suur valik nii eesti kirjanduse klassikat kui kaaseagseid teoseid. Ja muidugi soovime Tiinale edu tõlkija-kärjääri ülesehitamisel.
