Tema esimene isikunäitus toimus 1964. a Torontos prestiižikas Douglas Duncan'i Picture Loan Gallery's ja äratas kohe kunstiringkondades tähelepanu. Tulving on korduvalt käinud Pariisis graafikaateljeedes töötamas ning õpetas Ontario College of Art'is maalimist, graafikat ja aktijoonistamist seitse aastat. Ta on olnud juhtivalt tegev Kanada kunstiorganisatsioonides ja oli üks Toronto graafikaateljee “Open Studio” asutajatest 60ndate aastate lõpus. Rutt Tulving valiti Kanada Kuningliku Kunstideakadeemia liikmeks 1977. aastal.
Juba pärast kunstikooli lõpetamist on Tulving töötanud paralleelselt maali ja graafikaga. Esimesed sarjad olid suureformaadilised punakaspruunides toonides kollaažid, kus domineerisid naisakti ning härjatorso motiivid. Samad motiivid esinesid 60ndate aastate alguses ka akrüülmaalides, kus kunstnik kasutas eredaid värve ja esimesena eesti kunstis hard edge stiili. Tulvingul on tehnika alati mõjutanud lõppresultaati. Nii on ta kunstis tihti esinevad mees- ja naisfiguurid, härja ning linnumotiivid võtnud näiliselt erinevad stiilid kollaaži, õlimaali, akrüülmaali, serigraafia või litograafia meediates. Kuuekümnendate lõpus valmisid Tulvingul suureformaadilised abstraktsed õlimaalid Marie Underi “Eelõitsengu” teemal. Ta on hiljem kirjutanud: “Ma ei tea, kas on kunagi märgatud, kui värviküllane sõna otseses mõttes on Underi luule, kuidas pea igast luuletusest õhkub varjundeid, nüansse, või kõlavad täisvärvid nagu võimsad akordid, mida pehmendavad mahedad liitsõnadest saadud pooltoonid.” Tulvingu Underi-teemalised maalid olid esmakordselt eksponeeritud Toronto Eesti Majas Marie Underi 85. sünnipäeva tähistaval kirjandusõhtul 1968. a, kus ettekandega esines luuletaja ja kirjandusteadlane Ivar Ivask, ning aasta hiljem Stockholmis.
Prantsusmaal graafikaateljeedes 1970ndate aastate esimesel poolel valmisid Tulvingu litograafiaseeriad. Nendes esineb esmakordselt mehe-naise vahekorra temaatika ning 60ndatel aastatel üldlevinud feministlik seisukoht naisest kui subjektist. Tulvingu litograafia “Madonna” valmis 1975. aastal. Selles on meisterlikult kasutatud ühest küljest litotindi voolavust ning laiu pintslipindu ja teisest küljest peent ja habrast tindijoont. Madonna on kujutatud paljaste rindadega poolfiguurina, nagu seda tegi norra kunstnik Edvard Munch möödunud sajandi lõpus, kuid vastandina Munchile, kelle Madonna on erootiline, avali kätega ja mehe seisukohast ahvatlev, on Tulvingu madonna kurb, enesesse tõmbunud ning kaetud punaste huulejälgedega. Munchil on Madonna objekt, mida imetleb meesmaalija. Tulvingu Madonna on subjekt, kes peab nagu ortodoksi kirikus ikoongi taluma lihavõtte ajal igaühe suudlust.
Aastatel 1972-1974 valmis Tulvingul 24-leheline serigraafiasari What is Man. Põhiliselt on see feministlik seeria, kus man ei tähenda mitte patriarhaalset mõistet kui “inimest” vaid meest – ja meest kehana, mitte intellektina, nagu see on olnud tavaks ajaloolises kujutluses. Tulving ironiseerib siin tavapärast kujutlust naisest kui kehast ja objektist ning pöörab peapeale üldtuntud ja üldlevinud arusaamad. What is Man seeria on Tulvingu meisterteos, kus ta demonstreerib keerulisi serigraafiatehnika võtteid viimse täpsuseni. Seeria rändas aastaid Ontario ja teiste Kanada piirkondade kunstimuuseumides ja galeriides ning evis igal pool kunstiteadlaste tunnustuse.
Seitsmekümnendate teisel poolel ja kaheksakümnendatel aastatel tegeles Tulving embossingu tehnikaga, kus lisaks sügavtrüki plaadipinna sisselõikamisele ehitatakse ka sama plaadi pind üles, saavutades seeläbi eriliselt sügava ja nüansirikka faktuuri. Motiivid nagu õmblusest rebenenud riie, kuhu on mustrina sisse trükitud kirjatähed ja sõnafragmendid ning krobeline krohvitud müürisein, kuhu on kraabitud nimed ja sümbolid nagu “John loves Mary” ning kritseldatud südamed nooltega, jätavad vaatajale mulje, nagu oleks tavalised, anonüümsed inimesed sümbolitena jäädvustatud igavikku. Üldtuntud märkide hulka on “kraabitud” kunstniku subjektiivne lähimaailm tema enda, tema laste ja lähedaste nimedega ning sõnafragmentidega, mis on talle momendil olulised. Nii on ta kaudselt sidunud teema iseenda kui subjektiga vaatamata sellele, et pealtnäha paistavad tööd formalistlikult abstraktsed. Visuaalset hingesugulust on siin popkunstniku Jasper Johnsiga. Tulving eksponeeris seda seeriat paljudes maades ja ka Eesti Kunstimuuseumis 1987. aastal.
Tulvingu viimased tööd maalis ja serigraafias on ekspressiivsed liblikad, kus liblikamotiivi on käsitletud kui värvirikast, dünaamilist abstraktsiooni. Liblikas on Tulvingul ühest küljest vabaduse sümbol, teisest küljest ka maalivabaduse sümbol, kus värvidele saab anda maksimaalse kujutlusvõime ja ekspressiivse jõu. Liblikaseerias on liikuvust, värvirõõmu ja ilu, kuid samas ka ahastust ja ängistustunnet nagu paljudes teistes Rutt Tulvingu töödes.
Tulvingu töid on eksponeeritud paljudes maades ja Eesti kunstimuuseumis esmakordselt 1987. a enne iseseisvumist ning pärast seda Eestis veel mitmel korral.
Eda Sepp
