Enne, kui pagulased hakkasid peatselt pärast suurpõgenemist (1944) omapoolset laulu ning luulet avaldama, olid kodumaal kõlamas juba uuemad sõdurilaulud. Üsna meisterlikult peegeldasid need ka heliliselt oma loomingut.
Olin ise viie-kuue aastane, kui tutvusin ühe võimsa eesti sõdurilauluga. Oli Saksa okupatsiooni aeg ja elasin perekonnaga Nõmmel. Tihti kuulasime raadiot. Kord kuulsin meeslauluhääli, mis kõlasid nii uhkelt. Hakkasin mööda korterit marssima. Ka võluv viis hakkas pähe jääma. ,,Me leegion sammub ja kindel on ta rüht…“ Need sõnad ja viis jäid minu nooruspõlves pikaks ajaks meelde. Ei teadnud siis ega hiljemgi, et tublisti täiemas eas esitan sama laulu Toronto Eesti Maja laval Volli Gustavsoni orkestri saatel.
Teine sõdurilaul, millega mul on tihe ühendus, on “Soomepoiste laul”.
On oluline tähele panna, et mõlemad on eesti heliloojate poolt. Kui “Leegioni laulu” viisi looja oli Priit Veebel (sõnad Gert Helbemäe), siis “Soomepoiste laulu” viisi lõi Endel Stafenau, kes on ka paar skaudilaulu heli meile pakkunud. Olles viimast kuulnud ühel omavahelisel lõkkel 1958. a. Kotkajärve suurlaagris paari andeka New Yorgi gaidjuhi esituses, valisin selle kohe ,,leibcantuseks“ oma akadeemilises vennaskonnas. Ühel koosviibimisel Montreali lähistel, kus viibis ka minu isa sõber Endel Stafenau, oli mul võimalus Soomepoiste laulu heliloojale ette kanda. Lisaksin, et ,,Soomepoiste laulu“ sain solistina esitada taas Eesti Maja saalis koos Toronto Eesti Meeskoori lauluvendadega Charles Kipperi juhatusel.
Täismahus artikkel on loetav Eesti Elu tellijatele
Igal nädalal toome me sinuni kõige olulisemad kogukonna uudised ja eksklusiivsed lood uutelt kolumnistidelt. Räägime eestlastele südamelähedastest teemadest, kogukonna tegijatest ja sündmustest. Loodame sinu toele, et meie kogukonna leht jätkuks pikkadeks aastateks.
Hind alates $2.30 nädalas.
