Kohapeal olles oli nii hea meel jälle uuemaid autode mudeleid ühes kohas koos näha, samuti mõningaid classic car väljapanekuid ja ka koguni kahte uut sise-katserada uudistada. Jeep oli ehitanud maastikulaadse katseraja, kus ise küll kahjuks ei saanud rooli taha istuda, aga sai valida viiest võimalikust mudelist, mille sisse soovisid istuda ja juht viis sind ,,lõbu“-sõidule.
Siiski paistis suur automess kuidagi pisut… tühjavõitu olevat. Miks? Just selle tõttu, et mitmed suured autotootjad ei olnud kohal, sealhulgas Ford, BMW, Mercedes, Volkswagen ja veel mõningad. Kahjuks jättis see natuke mõru maitse suhu ja jäi natuke õõnes tunne, kõik ei tundunud täiuslik. On kuulda, et pandeemia tõttu oli mitme autotootja äriseis mitte kõige paremas olukorras ega tahetud kulutada raha suurte, vägevate näituste peale; tootjate fookus on praegu hoopis direct-to-consumer advertising ehk otsene reklaamimine tarbijale. Kõigest hoolimata oli ikka küllaltki palju vaadata.
Nagu on teada nendele, kes on varem mu auto-teemalisi artikleid lugenud, on minu hobi ja lemmikud ikkagi classic cars ehk klassikalised või antiikautod. Neid oli küll natuke vähem sellel aastal näitusel kohal, aga üks lemmik kujunes siiski välja. Selleks oli 1971. aasta Dodge Challenger 340 4 barrel. Miks ta eriline on? Sellepärast, et esimesest Challengeri mudeliaastast peale (1970), oli V8 baasmudeli mootor 318 kuubiktolline ja 340 kuubiktolline valikuline V8 mootor oli juba natuke sportlikum. Mis teeb näitusel esitatud mudeli veel erilisemaks on see, et tal on nelja-lõõrine (barrel) karburaator, harilik 318 ja 340 tulid vabrikust kahelõõrise karburaatoriga, aga valikuline neljalõõrine andis veel pisut hobujõudu juurde. Veel on tähelepanu väärt see, et näitusel oli kabriolett-mudel, mis annab praegusele väärtusele veel küllaltki palju juurde.
Miks mulle just see spetsiifiline auto meeldis? Kahel põhjusel: tal on minu lemmikud Mopar rattad ehk siis Rallye veljed, mis koosnevad terasvelgedest, millele on lisatud kroomitud ilurõngad. Teine põhjus – sest auto on ilusas Plum Crazy lillas värvis, minu isiklik lemmik Mopari värv üldse ja ka päris haruldane. Sellel ajal veel muudeti autode mudelite väljanägemist igal aastal päris palju, see tegi uute autode messid veel huvitavamaks sellel ajal.
Kuidas siis eristada 1971. aasta Challengeri näiteks 1972. aasta mudelist? 1971. aasta mudelil on kahes osas piklikud tagumised tuled, esimesel iluvõrestikul on ainulaadne selle aasta mudelile (kahes osas, väike ,,nina“ on keskel) ja pisut erinev esi-stange (bumper), millel on ka väike ,,nina“ nagu ka iluvõrestikul. Ühel päeval soovin omada mitte päris samasugust, aga 1970. aasta 440 kuubiktollise V8’ga Challengeri.
Kokkuvõttes oli selle aasta AutoShow siiski huvitav, oli palju uudistada ning nagu alati, õppisin ka midagi uut, mida varem ei teadnud. Kuigi mitut autotootjat ei olnud näha, olid messi korraldajad suutnud täita näituse igasuguste uute autodega, elektri tehnika tootjate näidiste ja putkadega ning uute prooviradadega, mis loodetavasti ka tuleval aastal on olemas.
Nüüd võib autonäituste hooaeg korralikult alata, ootan juba järgmise aasta näitust!
Fotogalerii
Fotod: Kati Kiilaspea
