Vaevalt tutvunud Valter Ojakääru nimega, võtsin aastal 2005 temaga isiklikult Tallinnas ühendust.
Selleks oli lihtne ajend: olin vaimustatud raamatupoes avastatud köitest ,,Vaibunud viiside kaja“ (2000), milles leidusid ka mõned vihjed pagulasmuusikute kohta.
Kohtusime peatselt vanas raadiomajas Kreutzwaldi tänaval. Kasutasin juhust ja võtsin temast kohe pildi, mis leidis paraja koha nii Eesti Elu veergudel kui Tallinnas välja antud heliplaadi (CD) bukletis.
Hakkasin peatselt aru saama, milline mitmetahuline ja milliste avarate teadmistega mees Valter Ojakäär oli. Selgus, et tegelikult teadis ta minust veel varem ühe soome helilooja kaudu, kes oli temale saatnud minu poolt välja antud heliplaate, mis olid temale saabunud soome kauplusest Torontos.
Meil oli veel kokkusaamisi, kord isegi tema kodus, kus tutvusin tema abikaasaga, kes oli tuntud pianist ja pedagoog Heljo Sepp. Ka tekkis teine huvitav perekondlik ühendus. Valteri poeg Jaak oli samuti ,,raadiomees“ nagu ta isagi; Jaagul tuli mõte teha minuga pikem intervjuu. Nii juhtuski. Ajasime toredat juttu peamiselt Olaf Kopvillemist.
Täismahus artikkel on loetav Eesti Elu tellijatele
Igal nädalal toome me sinuni kõige olulisemad kogukonna uudised ja eksklusiivsed lood uutelt kolumnistidelt. Räägime eestlastele südamelähedastest teemadest, kogukonna tegijatest ja sündmustest. Loodame sinu toele, et meie kogukonna leht jätkuks pikkadeks aastateks.
Hind alates $2.30 nädalas.
