Enne NSV Liidu poolt okupeerimist ja ligemale pooleks sajandiks annekteerimist oli Eesti olnud suveräänne rahvusriik: ilma et vähemusrahvused oleksid tauninud ainult eestikeelset riigielu korraldamist. Kuigi Teine maailmasõda Euroopas oli põhiliselt toimunud natsi-Saksamaa ja NSV Liidu vahelise võitlusena, muutusid mitmed väiksemad Euroopa riigid sõja tallermaaks. Inglismaa ja Ameerika Ühendriigid olid tolles kahe diktaatorriigi vahelises sõjas võidelnud NSV Liidu liitlasena ning ilmselt teades, et nii NSVL kui ka natsi-Saksamaa võib tahta jääda pikemaks ajaks valitsema mõnda sõjas erapooletuks jäänud riiki. Välistamaks sellise olukorra tekkimist sõnastasid USA president ja UK peaminister dokumendis nimega Atlandi harta, et kõik sõja tallermaaks jäänud riigid peavad tagasi saama oma sõjaeelse iseseisvuse.
Vaatamata sõjaeelsele olekule, Tartu rahulepingus määratud Venemaa kohustusele ning ka Atlandi hartale, asusid Eesti riigielu korraldamist nõustavad juristid ning tõenäoselt palju poliitikuid ja peavoolu meedia esindajaid arvama, et Eesti oli vabatahtlikult moodustanud ENSV ja soovinud saada NSV Liidu üheks haldusüksuseks. Kas see saab olla eestlaste ajaloo teadjate hinnangul võimalik?
Täismahus artikkel on loetav Eesti Elu tellijatele
Igal nädalal toome me sinuni kõige olulisemad kogukonna uudised ja eksklusiivsed lood uutelt kolumnistidelt. Räägime eestlastele südamelähedastest teemadest, kogukonna tegijatest ja sündmustest. Loodame sinu toele, et meie kogukonna leht jätkuks pikkadeks aastateks.
Hind alates $2.30 nädalas.