Aga kärpekäärid töötavad teisteski raamatukogudes. Nii pidi Eesti Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukogu mõne aja eest peatama töö rahvusbibliograafia alal, kuna spetsialist koondati. Ja nüüd saabus šokeeriv uudis, et Tallinna Ülikooli Akadeemiline Raamatukogu koondab needki vähesed väliseesti kirjanduse keskuse (VEKK) töötajad, kes veel koguga seotud olid – osana säästuprogrammist, mille käigus kaotab töö kolmandik raamatukogu töötajatest.
VEKKi unikaalne kogu jääb küll alles, aga nagu raamatukogu direktori Andres Kollisti intervjuust ERR Novaatorile lugeda võis, hakkavad keskuse uksed olema pigem kinni kui lahti ja mõistagi ei saa ilma inimesteta toimuda kogude arendust.
Miks peaks keegi sellest uudisest šokis olema? Nii võib ju küsida inimene tänavalt, aga kui VEKKi olulisust pole mõistnud selle haldajad, on mure tõsine. Tuletagem siis meelde, millega tegu.
Veebruaris 2008 kirjutas VEKKi kauaaegne juht ja hing Anne Valmas Kanada eesti ajalehes Eesti Elu järgmist: ,,2008. a. veebruarist tegutseb Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu väliseesti kirjanduse sektori asemel väliseesti kirjanduse keskus. Väliseesti kirjandust on keskusse süstemaatiliselt kogutud juba paarkümmend aastat. Unikaalne kogu sai alguse 1974. a., mil tollase Eesti NSV Teaduste Akadeemia Raamatukogu juurde moodustati erihoiu osakond, kuhu koguti sel ajal kõiki kodueestlastele keelatud raamatuid, sealhulgas ka väliseestlaste kirjutatuid ja väljaantuid.“
See nõukogude ajal avalikkusele suletud kogu tehti 1988. aasta lõpus kõigile kättesaadavaks. Tollase nimega väliseesti kirjanduse sektori eesmärgiks sai võimalikult täieliku väliseesti kirjanduse kogu komplekteerimine. Koguti ka väikese trükiarvuga rariteetseid väljaandeid, pisitrükiseid, organisatsioonide infolehti. Sinna anti üle ka Hugo Salasoo poolt Eesti Arhiivi Austraalias kogutud eesti teadlaste separaatide kogu. Raamatukogus puuduvate trükiste nimekirju avaldati väliseesti ajalehtedes, millele reageeriti elavalt. Nii saadi unikaalseid väiketrükiseid, sealhulgas näiteks põgenikelaagrites väikestes tiraažides ilmunud väljaandeid.
2000. aastaks oli see kujunenud kõige täielikumaks väliseesti kirjanduse koguks Eestis, mille täiendamisele aitasid kaasa väliseestlased, tuues materjale Eestisse kas kohvripõhjas või posti teel saates. 2019. a seisuga leidus kogudes 38 297 eksemplari teavikuid, nendest 25 291 raamatuid ja 9607 aastakäiku ajalehti ning ajakirju, lisaks jätkväljaanded, kaardid, noodid, teadusseparaadid jne.
Kogu on aktiivselt kasutanud teatmeteoste, eriti biograafiliste leksikonide koostajad, muuseumide, teiste raamatukogude ja kirjastuste töötajad, ajaloolased, kirjandusteadlased, üliõpilased. Neid on assisteerinud keskuse töötajad, kes on aidanud orienteeruda nii unikaalses kogus kui andmebaasides. Keskuse töötajate poolt on loodud järgmised olulised andmebaasid: väliseestlaste isikulooline andmebaas VEPER; väliseesti perioodika andmebaas VEART, kust saab leida artikleid, mis on ilmunud olulisemates väliseesti ajalehtedes; VEILU sisaldab andmeid väliseesti autorite võõrkeeltesse tõlgitud ja võõrkeeltes kirjutatud ilukirjanduslike teoste kohta. 2005. aastal ilmus ajakirja „Eesti Kirik koondsisukord 1950–2000“, mis on kättesaadav ka andmebaasina KIRIK. VEKK on olnud ka peamine väliseesti ajalehtede digiteerija, mis on kättesaadavad aadressil https://dea.digar.ee/. Töö edenes tänu pädevatele tegijatele, kaasa aitasid rahaeraldised Haridus- ja Teadusministeeriumi rahvuskaaslaste programmist, mis võimaldas kasutada lepingulist lisatööjõudu andmebaaside koostamiseks ja ajalehtede digiteerimiseks.
Nii oli see VEKKi parematel aegadel. Aastal 2008 töötas väliseesti kirjanduse keskuses lisaks Anne Valmasele veel neli inimest: Aita Kraut (peabibliograaf), Eve Siirman (vanembibliograaf), Kristina Räni (vanembibliograaf) ja Juta Laasma (vanemraamatukoguhoidja). Siis hakkas arv kahanema ja nagu Andres Kollisti intervjuust selgub, on hetkel veel VEKKi kogudega seotud kaks inimest, üks 0,7 ja teine 0,6 koormusega. Mõlemad koondatakse. Üks endistest keskuse töötajatest töötab teenindusosakonnas, kuid muudes ülesannetes.
VEKKi kogud ja seal tehtud teadustöö koos loodud digiressurssidega pole olnud enesestmõistetav infoallikas mitte ainult väliseesti teemadega tegelevatele professionaalidele, vaid ka laiemale pärandihuviliste ringile nii kodumaal kui eriti diasporaakogukondades. Olen väliseestlastele uhkusega rääkinud, millist suurepärast tööd tehakse väliseesti pärandi säilitamiseks ja käibele toomiseks Eesti mäluasutustes. Anne Valmas oli meile, noorematele, sihikindluse ja pühendumise eeskujuks. On valus vaadata, kuidas tema ja ta kolleegide poolt loodu nüüd saatuse hooleks kipub jääma. Tundub, et ka mäluasutust võib tabada mälukaotus. VEKKi kogud loodi ja neid valvati nõukogude repressiivorganite poolt selleks, et rahval poleks juurdepääsu olulisele osale meie ühismälust. Kas nüüd, vabas Eestis, hakkavad selle kogu ees rippuma taas tabalukud? Kuidas me vaatame silma nendele vabatahtlikele, kes diasporaakogukondades oma ajalugu on kogunud ja seda Eestisse hoiule saatnud, teades, et seal on turvalised hoiupaigad ja oskajad inimesed, kes kogude käekäigu eest seisavad?
Seda, kui keeruline on rahapuuduses oma eesmärkide poole liikuda, teavad vist küll kõik mäluasutuste inimesed olgu kodumaal või võõrsil. Humanitaaria on löögi all ka läänes. Väliseesti Muuseum, VEMU, päästis mõne aasta eest ära kastide kaupa eestikeelseid raamatuid, mille Toronto Linnaraamatukogu oma kogust välja arvas – koos paljude teiste võõrkeelsete kogudega. Raamatu staatus on muutumas, raamatukogud ja nende ees seisvad ülesanded samuti. Kultuuri ja teaduse jaoks pole raha kunagi kusagil liiga palju, aga oma rahvuskultuuri eest peame me seisma. Kriisi ei satuta ühe päevaga. Väliseesti kirjanduse keskuse olukord pole kiita olnud juba mõnda aega. Keskuse täielik sulgemine on aga liiga drastiline, et reageerimata jätta. Eriti nüüd, mil Eesti riik näib olevat mõistnud, kuivõrd oluline on olla kontaktis eestlastega üle ilma, meid rahvana koos hoida. Suuresti vabatahtliku töö tulemusel loodud väliseesti pärand väärib lugupidavat suhtumist.
Järjepidevuse katkemine mäluasutuse töös on ohtlik. Kui teatepulka edasi ei anta, võib katkestus osutuda lõplikuks. Nukker on näha pettumust ja lootusetust inimeste silmis, kellele nende töö pole pelgalt töö, vaid missioon, aga seda helki ma oma kolleegide silmis märkan. Kui Tallinna Ülikooli Akadeemiline Raamatukogu tahab säilitada oma akadeemilist staatust, võiks valikud üle vaadata. Väliseesti teemadega tegelemine kõrgeimal akadeeemilisel tasemel võiks olla prioriteediks, mille nimel pingutada. Ajal, mil Eesti idanaaber üritab nii sõjatandril kui inforindel kõigest väest oma ajaloodiskursust kehtestada, peaksime omaenda mälutööd tehes olema eriti sihikindlad ja usinad.
