Meist tagapool on sellised riigid nagu Hispaania (32), Itaalia (33), Poola (39), Läti (41) ja Jaapan (47). Nii Venemaa (70) kui Ukraina (92) on võrreldes eelmiste aastatega kõvasti kukkunud. Põhjuseid ei ole vaja väga kaugelt otsida. Nimekirja viimastena tulevad mitmed Aafrika riigid ja kõige lõpuks Liibanon ning Afganistan.
Mulle meeldib statistika. Kõik tundub nii selgelt ja hästi ära seletatud olevat. Aga statistikale võib ka vahel oma inimliku külje liita. Sest neid numbreid ei saa alati viimasele kui ühele isikule omistada. Mulle tuleb kohe meelde üks enne sõda Eestis sündinud naisterahvas, kes elas pikki aastaid Kanadas ning otsustas vanaduspõlve taasiseseisvunud kodumaal veeta. Ta ütles, et pole kunagi nii õnnelik olnud kui lõpuks oma rahva hulgas elades. Ning lisas, et poleks kunagi võinud endale lubada nii paljusid kontserte ja teatriskäike kui nüüd Eestis. Lisaks on ju kõik ta emakeeles. Ma olen päris kindel, et Eesti oli tema jaoks maailma riikide seas number üks. Ja siis on mul nii Soomes kui Rootsis tuttavaid, kellel pole üldsegi mitte alati kõige paremaid sõnu oma riikide kohta öelda. Nad uurivad hoopistükkis, kuidas oleks elu Kanadas. Eks meie inimloomus armastab mujal paistvat rohuriba vahel natuke rohelisemana näha, kui selleks tegelikult alust on. Nii et kõik oleneb lõpuks ikka sellest, millise mätta otsas istuda või kuidas me maailma näeme.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
