Peab rõõmuga tõdema, et see väärika ajalooga festival ei ilmuta küll kadumise märke. Või kuidas ta saakski, kui olemas on sellised tublid vedurid nagu Eesti Kultuurifondi Ameerika Ühendriikides esinaine Merike Barborak oma tegusa juhatusega, kultuuri- ja peojanune publik ning ohtralt eestlaste poolt loodud kultuuri-kunsti.
Minu esimene ja seni ainus NY kultuuripäevade külastus jääb aastasse 1993. Mälestused on tuhmunud, aga vanad ajalehed aitasid neid värskendada. Tõesti, tol korral sai nähtud nt Paul-Eerik Rummo kirjutatud ja Mardi Valgemäe poolt inglise keelde tõlgitud näidendit „Valguse põik“, mida etendas Broadway teatrite piirkonnas Põhja-Ohio Ülikooli üliõpilastrupp. Veel on meeles, et Eesti Maja restoran oli puupüsti täis mulle enamasti võõraid eestlasi ja New York tundus oma suuruses veidi hirmutav.
Nüüd, kolmkümmend aastat hiljem olen harjunud Põhja-Ameerika mastaapidega, tunnen paremini siinset eestlaskonda ja Välis-Eestit üldse. Nende vahepealsete aastate jooksul on veel mõndagi muutunud. Kadunud või kadumas on vanem põlvkond, kes tollaseid päevi vedas (Mardi Valgemäe lahkus meie seast kolme aasta eest). Peale on tulnud uued tegijad, kellest mitmed hoopistükkis Eestist pärit. Muutunud on ka kontaktid kodumaa ja diasporaa vahel - mõlemad pooled on saanud üksteist paremini tundma õppida. Kui taasvabaduse algaastatel liikus abi veel peamiselt diaporaast Eestisse, siis nüüd on vastupidi: Eesti riik lükkab väliseestlaste ettevõtmistele õla alla, nii ka tänavustele kultuuripäevadele.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
