Käbid ja kännud…
Huvitav on see, et Eestis käivad logopeedid lapsi “üle kuulamas” juba esimeses lasteaia rühmas ning mulle andis läinud aastal logopeed Riin harjutusi, mida Tuulega teha: keelelaksutamist (kappav hobune) ja puristamist (hobuse pidurdamine), keel kui kiik ja kellapendel (liigutamised), üle keele puhumist, “DN-DN- ja T-T-T” nagu erinevad sõidukid ja “DŽŽŽ” nagu mesilane.
Lapse eesti võimas “ÄRR” on paranenud, kuigi tunnistan, et me ei harjutanud nii palju, kui pidanuks. Ilmselt seetõttu, et minu enda R-i puudulikkusele ei pööratud (minu mäletamist mööda) Torontos omal ajal erilist tähelepanu. Lihtsalt järsku käis mingi klõks ja olemas ta oligi! Tegelikult on see kiiduväärt, et Eestis nõnda jälgitakse. Vähemalt kaks Tuule sõpra käivad igas kuus logopeedi juures (väljaspool lasteaeda) ja see teenus on tasuta.
Peale pühi sai iga lapsevanem logopeedilt lipiku, kus kirjas temapoolne hinnang lapse arengust. Meie lipikul oli kirjas: “R kujunemas (hääldus on veidi “inglaslikult” keeleseljal)”… Nonii. Seal see siis ongi. Kännuemme mitte ain't ei pärandanud oma käbikesele R-i aeglast arengut, vaid määris otsa mingi inglasliku häälduse! Pole parata, mingid sünnimaa kiiksud on mulle ilmselt külge jäänud. Äiapapa vahel ikka kiusab (osatab) minu küsilausete lõpu taevani kerkivat hääldust. Üritan seda ohjeldada, aga samas ei põe üleliia. Olen seda meelt, et kui inimene püüab (ükskõik millist) keelt hästi rääkida, siis igasugune lisatoon või aktsent on tähtsusetu, ei riku midagi ära ega ole kindlasti häbenemistväärt. Pigem annab see vürtsi; on väike vihje, et inimesel on ka teiste keelte mõjusid ja küllap on mujalt pärit – kui huvitav!
Kui minu tütred peaksid kunagi inglise keelt väikese aktsendiga rääkima (mida ma ei usu, et juhtub), poleks mul sest vähematki. Nad on ju inglise keele juurde õppinud eurooplased. Kiiresti üleilmastuval (globaliseeruval) ja samastuval maakeral oleks vaja rohkemgi eristavaid teeviitasid. Minu arust sobivad selleks imehästi omakeelsed eesnimed ja kelmikad aktsendid.
Tagasi Rõugesse
Vabandan võrokate ees ja tunnistan, silmad maas, et ei teadnud peast, kus asub Rõuge vald ja alevik. Kas päästab põhjendus, et mu jalg pole Otepääst sügavamale kagusse sattunud? Õnneks sain nüüd kolme väärt teadmise võrra targemaks: Rõuges asub 2010. a. püstitatud Eesti ema monument, sealne Haanja kõrgustiku serval asuv Rõuge Suurjärv on Eesti sügavaim (38 m) ning valla vapp on muljetavaldav – kollane (“kuldne”) ööbik rohelisel taustal seisab mäekuplil, all lainetav järvevesi. Võro keeles öeldakse Rõugõ.
Aga kas Rõuge on tuulerõugete kodu; avastamispaik? Esimesena lõin lahti endale jõuludeks kingitud uue Eesti Etümoloogiasõnaraamatu. “Rõuged, rõugete, rõugeid (mitmus) – viirushaigus, millega kaasneb villiline, parenemisel arme jättev lööve.” Kirderannikul olla loovutatud õ (nagu Soomeski) ja öeldud “rouged” ja siit jookseb otsinguniit üle lahe, sest soome murdesõna rouka (hääldatud “rouga”) on lepa, kase või kuuse koorest valmistatud võrkude ja nootade värvaine. Ühes Karjala osas on rougu kase või lepa koore alumine punakaspruun kiht (sellest saadud parkimisaine või värv, parkkoor). Rõugehaiguse nimetus on niisiis kujunenud sellega kaasneva lööbe värvuse järgi läänemeresoome sõnatüvest, mis omakorda on vast skandinaavia laen sõnast raudka, mille norra vaste rokka tähedab roostet; vee või maapinna rauasisaldust.
Tegelikult on üks teine tore rõugega sarnane eestikeelne sõna – rõuk ehk 1) heina, vilja, põhu vms kuivatamiseks tehtav sisetoestikuga kuhilas (heinarõuk) ja ka 2) vankrikorvi püstne külgtugi. (mille? – rõugu, mida?- rõuku)
Sain eriti võimsa AHHAA! elamuse osaliseks, kui tippisin kohanime Rõuge interneti otsingumootorisse. Nagu kahe nädala eest, kui tippisin “sõir” ja internet paiskas vastu prantsuse “soir” (õhtu), ilmus mu ette Rõuge asemel hoopis prantsuse “rouge” (punane) ja sellest tulenev eesti naistele väga tuttav sõna (n-ö tehis) põsepuna jaoks… Rõuges pole minu teada muld roostepunane nagu näiteks Prince Edwardi saarel või isegi Kotkajärvel. Küll aga on seal kõvasti heinarõuke.
“Rouge” on omakorda äärmiselt sarnane eesti sõnale ruuge – tumekollane, (punaka varjundiga) helepruun; rebasekarva. Mina olin väiksena veendunud, et oranž ei ole mingi eestikeelne sõna ja et selle asemel tulebki öelda ruuge! Oma laulus “Eesti asi” laulab Ultima Thule “rusked rasked lehmakarjad”. Sealt ma õppisin sõna ruske – punakaspruun, pruunikaspunane. Omakorda sarnased on ruske ja inglise russet, mille värvikirjeldusest pärinevad ka tema teised tähendused (riie, õunad). Nimi Russell tulevat Normandia prantsuse hüüdnimest “väike punane”. Ja Russ on suure naabermaa ja -rahva kohta juba tuttav tüvi. (Isuri ruskia = punakaspruun, pruun.)
Praeguse Venemaa aladele viisid selle nime endaga kaasa IX sajandil vallutanud viikingid, kelle kohta öeldi Rus või Rhos. Nad olid praeguselt Rootsi alalt pärit ja meie (Roslageni piirkonnast tulenev) sõna Rootsi on ka osa sellest kaunist pusast. Levinuim teooria aga ei seosta siinkohal algsõna punavärvi, vaid hoopis aerutamisega. Vana norra (rods-) tähendavat “mehed, kes aerutavad” – nii Roslageni rannikul, kui ka mööda pikki ida-Euroopa jõgesid. Arvata võib, et kui nende meeste juuksed või põsed ei olnud punased, siis seda võisid ikkagi olla nende paadid.
Selline matk R-sõnade maale, kuhu ka minu tibu (kel saatuse tahtel seda tähte enda nimes pole), loodetavasti kauni ja õige, võimsa kõlava põrinaga uhkelt seiklema jääb.
Riina Kindlam, Tallinn
