Telli Menüü

Neli mul kaunist sõna

Paul-Eerik Rummo sulest on südamesse jõudnud luuletus „Kingitused“, mis algab ridadega Kolm mul oli kaunist sõna, // sõna sõnatut, nime nimetut. Luuletus andis inspiratsiooni Veljo Tormisele, kirjutamaks meeskoorile haruldase laulu, pealkirjaks luuletuse esimene rida.

Emadepäeva eel võiks esimest rida muuta, sõnu leides, nimetuid nimesid ei ole. Neli kaunist sõna – ema, ma armastan sind. Lapse suust tulles ei ole ju siiramat väljendust. Ka täiskasvanu ütleb nii. Ning isegi siis, kui ema maine teekond on lõppenud. Ema elab ikka ja alati südames, vaimusilmas. Lein on ju armastuse eluaegseid vorme. Eriti sellel kevadisel pühapäeval, aastaajal, mil ärkab loodus, tuues lootust ja ilu. Just nagu laps emale.

Rahvasuu ütleb, et isaks saada on lihtne, isa olla on raske. Seda kinnitab mitmeti statistika, üksikemasid on kahjuks, eriti Põhja-Ameerikas, rohkem kui peaks. Laps vajab ju mõlemaid vanemaid. Emaks saada ei ole lihtne. Pigem on raske. Üheksa kuud last kanda kõikide füsioloogiliste muutustega, igal naisel erinevad, üldistada ei saa. Tuhud, sünnitusvalud – kas meesterahvas suudaks neid taluda? Tuleb kahelda. Ema olla on alul raske. Rinda anda igal kellaajal, ei imik ju tea, et on südaöö. Mähkmeid vahetada, keelt õpetada, toetada esimesi samme. Pole sugugi juhus, et eesti keelt nimetatakse emakeeleks.

Kuigi tänapäeval on nii mitmedki isad kodus imikutega, koolieelikutega, esimest saab ju saavutada pudelipiima andmisega, ei ole lapse elu täiuslik ema armastuseta, olgu isa kui tahes hooliv.

Ema annab koerustükid, vallatused, vembud ja tembud andeks. Armastab ja hoolitseb, pühib pisara silmist, paneb marraskil põlvele plaastri, lauldes varesele valu, harakale haigus, mustale linnule muu mure. Ema on leebem kui isa, kuigi ka see on üldistus. On lihtsam tunnistada emale neid muresid, mida must lind ära ei viinud, kui isale. Sest nii mõneski peres on ikka rihm nurgas rippumas. Vits ei lahenda midagi, nagu nii mõnigi vallatu teab. Ega triibulised, urvaplaaster. Kuid armastus, andeksandmine ületab karistuse, alati.

Ei ole mingi ime, et ema ja lapse side on nii tugev. Südame all kasvanud, sünnist peale on teadmine, et ema armastab, lohutab, hoolitseb, kaitseb kurja eest.

Lydia Koidula „Ema süda“ on luuletus, millega tihti saadetakse ema viimasele teekonnale. Üks paigake siin ilmas on, kus varjul truudus, arm ja õnn. Aitäh igale emale, kes meie rõõmust rõõmu nägi, õnnetustest osa sai. Igal päeval, alati, mitte ainult emadepäeval.

Loe edasi