Mt. Pleasanti kalmistul toimus esimene ühisteenistus, koguneti eestlaste mälestusmärgi juurde. Tehnilised viperused ei lubanud oreli saadet, kahe vaimuliku praost Mart Salumäe ja õpetaja Kalle Kadaka tugevad lauluhääled korvasid selle mure, lauldi jõudsalt tuttavaid kirikulaule, paljudel on need surnuaiapüha-laulud peas.
Jutluse pidas praost Salumäe, keskendudes igaviku mõistele. Seda lahti mõtestades rõhutas ta, et surm toob Jumalasse uskudes igavese elu, igavikku on teadagi võimatu mõõta. Kui oleme rahvakommete järgi oma armsamate, sõprade ja tuttavate kalmude juures, siis teame, et mitte ainult mälestused, aga usk hoiab neid meie südames. Praost Salumäe kordas Jh 11:25 sõnumit. Jeesus ütleb: „Mina olen ülestõusmine ja elu, kes minusse usub, see elab, ehk ta küll sureb!“
York’i kalmistule oli kogunenud rohkem kaasmaalasi, ka seal on kaunis mälestusmärk, mis aitab hoida neid, kes puhkavad igavest und, nii mälestustes alles kui ka oluliselt hingeliselt ja armastuses. Teenis õp Kalle Kadakas üksi, praost Salumäe pidas samal ajal Hamiltoni kogudusele oma viimast sealset jumalateenistust.
Õp Kadakas tuletas meelde, et kolmas pühapäev juunis on siin maal isadepäev ning kirjeldas, kuidas isadepäeva mõtte alustaja aastal 1909, varakult leseks jäänud, kasvatas armastusega viit last. Et on õige lehekuisele emadepäevale otsa jaanikuul ka isasid austada, nende roll muutunud maailmas lastekasvatamisel on oluline, peamine on seos armastusega. Isata ja emata pole järeltulijaid, armastuseta tulevikku.
Jutlus põhines kadunud poja loole, Luuka 15:11-32. Hingekarjane tuletas meelde seda õpetust, kuidas olid kunagi kaks poega, noorem läks laia ilma, raiskas oma isa raha, ei suutnud oodata pärandust, nõudis isekalt varakult oma osa. Vanem aga oli kodus abiks. Kui vaesusesse langenud maailmarändur tuli tagasi koju, paludes isa andeksandmist, siis see antigi, isa armastus võttis poja koju tagasi. Isa aga oli tänulik, et vanem poeg oli alati olnud tema juures. See on sama meie vahekorras Jumalaga. Nagu andeksandminegi. Ning surnuaiapühal tuletame meelde, et oleme ka elu aial, igavese elu keskel. Mõlemal teenistusel oli võimalik enne ja pärast hauaplatse külastada, vaikselt seista ja meenutada olulisel kirikupühal kadunuid, kes igavikku on jõudnud, aga Jumala armus elavad tänaseni.
