Heinakuu pärimuslikud toimetused ja pühad on heinased. Heina niidetakse, pööratakse, kaarutatakse, laotatakse, kuivatatakse, riisutakse, pannakse kokku, hangutakse, kantakse, veetakse. Heina pannakse nökki, mökki, kärbisele, rõugule, orijalale, saadu, kuhja, rõuku, virna ja lakka. Heintel uinutakse, magatakse ja ärgatakse. Heinaga ennustatakse ilma. Hein õitseb, voogab tuules, sumiseb, lõhnab ja krabiseb. Ei ole suve heinata. (Maavalla Koda)
„Obusenoogutuse kuu“ (Vändra) viitab, et hobune siis KIINIDE eemaletõrjumiseks üha pead noogutab. Kiini tuntakse vast enam kui suurt nuga meenutavat tööriista, aga kiin on ka suur kärbselaadne kahetiivaline putukas. Kui loomad ,,jooksevad kiini“, tähendab see kiinide ja parmude eest paaniliselt joostes põgenemist.
Juulikuud on sobivaks peetud ka lehtpuuvõsa raiumiseks ja uudismaa raadamiseks (maad metsast ja võsast puhastama, põlluks või muuks kultuurimaaks harima) – puud ei aja võrseid. Mõnede pärimusteadete põhjal on seda peetud mädakuuks nagu augustitki – haavad ei kasva kinni, vaid kipuvad pahaks minema.
Tänavuse hiiekalendri pikk rodu heinakuu teisi rahvapäraseid nimetusi on: allitse-, haana-, heinategemise-, hobusenoogutuse-, jaakapäeva-, karose-, karuse- (kuuma kesksuve), kirbu-, koera-, koogutamise-, mäda-, niidu-, oole-, ooleba-, putke-, pärna-, uooli-, ja suvekuu.
Täpsemalt kirjeldatakse hiiekalendris nelja rahvakombestikuküllast päeva – 2.07: heinapüha ehk Uku püha eelõhtul tehakse tuld. Heinapühal heina ei tehta, see tooks loomadele häda ja kondivalu. Sel päeval tehtud kuhja lööb pikne põlema. On paras aeg korjata värvitaimi nagu naistepuna (St. John's wort) ja maranajuuri (potentilla), neist tulla kõige punasem lõng. Kui sel päeval leiba küpsetada, siis ei tule leivapuudust. Hea aeg saunavihtu teha – saavad pehmed ja kenad.
13.07 karusepäev on kesksuve püha. Mõnel pool ei tehta siis heina, muidu tulla susi (hunt) karja. Karusepäeva paiku on hea künda, või äestada kesa, siis ei riku orast külm ega ussid ja vili tuleb hea. Mustjala kihelkonna Panga pangal, Kose kihelkonna Vilamaa Karusemäel ja mujal on peetud selle päeva eelõhtul rahvarohkeid hiiepühi.
25.07 jaakapäev märgib heinatöö lõppu ja lõikusaja algust. Raudnael läheb heina ja külm kivi vette. Kui siis aed- ja juurvilja liigutada ja sellest süüa teha, saavat paremat saaki. Lõuna pool on sel puhul valmistatud UUDSEVILJAST leiba, putru ja taari.
29.07 jakepäev on esimene suvelõpu tähtpäev. Siitpeale hakkab saama UUDSEtoitu: vilja, kartuleid, õunu, pähkleid ja muud. Läänesaartel on tavaks pühadelaua jaoks lammas või muu loom tappa ja pühapaika andi viia, siis on ikka karjaõnne.
Jaagupi-, jakobi-, jaakapäeva- ja olevi- olevipäevakuu (ka oole-, ooleba-, uoolikuu) nimetused pärinevad katoliiklikelt pühakutelt, kellele kirik pühendas heinakuu 25. ja 29. päeva. Teistes seinakalendrites mainitakse kirikupühasid veel, nimelt: 2. juuli oli heinamaarjapäev (võro keeles hainamaarjapäiv), 10. juuli seitsmevennapäev (võro k. säitsmevelistepäiv), 13.07 karusepäev ehk maretapäev (ja kaduneljapäev), 20.07 eliapäev, 22.07 madlipäev, 25.07 jaagupipäev (võro k. jakapäiv), 26.07 annepäev (võro k. annõpäiv), 29.07 olevipäev.
Nendest saab täpsemini lugeda BERTAs, Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaasis. Seal teatatakse näiteks madlipäeva puhul, et too päev ,,esineb üksnes vanemates kirjalikes allikates uudseleiva päevana“. UUDSET, s.t. just uudsetoitu on nüüdsest palju. Uudseleiba tehakse uudsejahust, mis on jahvatatud uudseviljast, mis on uue viljasaagi esimene osa.
Olevipäeva tähistatakse tänapäeval suurejooneliselt Vormsi saarel, kus asub Püha Olavile pühitsetud kirik. Arvati, et olevipäevast tulevad tähed taeva ehk me näeme neid taas. Rituaalsed toidud on lambaliha, klimbisupp ja (OI!) – õunasupp!