Juunis pidid tuhanded lahkuma oma kodudest, sest metsatulekahjud oli liiga ligidal, neid ei suudetud kustutada ning ei olnud mingit garantiid, et need alevikesse, väiksematesse linnadesse ei pöörduks. Nüüd tuleb tegeleda teise loodusvõimuga – veega.
Möödunud nädalal oli seal tõsine uputus. Taevast langes ööpäeva jooksul sama palju vihma, kui provints saab tavaliselt kolme kuu jooksul. Selgelt kliimasoojenemisega seotud. Ning internetist, ajakirjandusest fotosid nähes on uskumatu, kui kiiresti tulvaveed tõusid, võtsid sisemaal väljad ja autoteed üle. West Hantsis, Halifaxist 50 kilomeetrit loodes oli juhtum, kus enam kui kolme meetri veesügavuse, kujutage ette seda, alla uppus ühel väljal auto. Sellest pääsesid kaks inimest, kahte veel otsitakse ja kardetakse muidugi nende uppumist. Riigi ratsapolitsei järgi võib arvestada kokku nelja surmajuhtumiga.
Tulvaveed hävitasid sildu. Üks oli oluline, sellel oli raudtee, mis viis Halifaxi. Läheb mõnda aega, kui jälle saab nii sinna rööpaid pidi reisida. Maanteed ja mitmed väiksemad teed on ära uhutud. Läheb kaua enne, kui need parandatud ja sillad asendatud saavad. Rääkimata eramute keldritesse tunginud vete vaibumisest. Nagu tihti looduskatastroofidega, ei oska keegi ennustada, kui palju see kõik maksma läheb. Ega seda, kui kaua töödega võiks minna. See on elu meie maakeral hetkeseisus. Isegi sisemaal elades, kui on läheduse jõgi nagu West Hantsis, pole turvalisuse tagatist.
Atlandi ookean on selles süüdi. Klimatoloogide järgi on tänavu soolased veed 2 kuni 4 kraadi soojemad. Tavaliselt orkaanid, mille hooaeg pole veel saabunud, alagavad lõuna pool, Mehhiko lahes või Kariibides. Ning soojemad Atlandi vee temperatuurid annavad neile jõudu lisaks. Tavaliselt nende võim vaibub põhja poole liikudes. Ei osata ennustada, mitu orkaani tänavu Nova Scotia ja Newfoundlandi lähistele jõuavad.
Ookeani soojemad pinnavee temperatuurid tähendavad suuremat, kasvavat aurustumist või evaporatsiooni. Mis tähendab et atmosfääris on rohkem vett, valmis vihmana tagasi ookeani ja maa peale langema. Reedene sadu, mis tõesti seda nime ei vääri, suuremat sõna tarvis, sündis, kui Nova Scotia kohal liikus jahedam, madalama survega õhumass. See põrkas kokku lõuna poolt liikunud sooja ja niiske õhumassiga. Selles olev vesi tihendus või kondenseeris ja sellega saab seletada kolmekuise hulga vihmapiiskade, 260 mm langemist 24 tunni jooksul.
Nii kirjeldas juhtunut ajakirjandusele Toronto Ülikooli füüsikaprofessor Kent Moore, kes suviti puhkab Nova Scotias. Tema maateadusteprofessorist kolleeg Joe Desloges juhtis tähelepanu sellele, et tänu globaalsele soojenenemisele on muutunud see, kuidas ja kuhu kiirõhuvoolud (jet stream) liiguvad. Nii et kui kliima soojenemisel lisanduvad ookeani voolude mõjud, siis on ka atmosfääris olnud suuremaid muutusi. Gaia näitab oma rahulolematust just nii tegutsedes.
Asi on isegi hullem idarannikul elavatele. Maapind on seal, tänu jääaegade pärandile, langemas. Seda küll vaid kahe millimeetri võrra aastas. Kuid sellest piisab, et maailmas keskmine ookeanide, merede veepind tõuseb enam kui kunagi ajal, kui on selliseid asju tõsisemalt uuritud, kirja pandud.
Tavaliselt on ookeani, mere ääres elamine mõnus, kuna nende veed on jahedad, modereerivad kliimat. Arusaadavalt on inimkond alati tahtnud vete ääres elada. Mitte ainult selle tõttu, et elu on kuidagi kaunim, rahustavam, aga on ju ajalooliselt mereteed olnud kaubanduses väga olulised. Põhja-Ameerika idarannik on ju selle tõttu väga tihedalt rahvastatud.
Praegused põlvkonnad ei pea kartma tõsisemat ohtu nagu ookeanisse vajumist, kui jäämäed, liustikud sulavad. See toimub veel tulevikus. Aga ikka, tuleks tuleviku inimpõlvkondade peale mõtelda. Ei saa nii, nagu Prantsumaa kuningas Louis XV olevat lausunud, et pärast mind tulgu kas või veeuputus (Après moi, le déluge, või Après nous, le déluge.) Hästituntud väljendus, varemgi päevikutes leidnud koha, kirjeldamaks mõne inimese, eriti poliitikute, lähenemist. See oli ühe ülbe, ülirikka ja väga võimsa monarhi arvamus. Ta lihtsalt ei hoolinud teistest, soovis vaid luksuse keskel elada, ilma et talle keegi saaks midagi ette heita.
Kuid selles lähenemises on suures osas Põhja-Ameerika ja Euroopa süüdi. Ajaloo kõige edasijõudnumal sajandil, kus internet, kõrgtehnoloogia lubavad kohest juurdepääsu informatsioonile, ei saaks olla mingit vabandust, et ei asuta kliimamuutuse vastu tõhusamalt võitlema. Ei, ikka ostame luksmaastureid, ostame asju, mida pole tõesti vaja, mille valmistamine vaesemates riikides vajab vajalike mineraalide, metallide kaevandamist, sellega kaasneva heitgaaside suurenemisega.
Paljud, ehk mittetingimata seda Piiblist lugenud, on teadlikud Noa laevast. Jumal vihastas inimkonna ekstsessidele, sadas 40 päeva järjest, tulvaveed hävitasid neid, keda Jumal pidas enesekeskseks, isekaks, omakasupüüdlikuks. Ei saa ütelda, et heaoluriikides on kõik niisusgused. Aga oma õigusi nõudvaid on küll arvukalt. Oleks aeg paljudel muuta oma elustiili, mõtelda mitte ainult enesele ja oma perele, vaid inimkonna tulevikule. Jah, Louis XV ei vastutanud kellelegi. Aga meie vastutame küll emakesele Maale.
