Küllap on kõigil eestlastel, vaatamata sellele, kas nad on üles kasvanud kodumaal või võõrsil, meenutada midagi unikaalset oma lapsepõlveköögist – olgu see seotud siis vanaemade retseptidega või millegi niisugusega, mille maitse ka aastakümnete jooksul ei unune ja mida on soov ikka ja jälle valmistada. Või hoopiski endas avastada eesti juuri ja sellega seonduvat toidukultuuri.
Just sellistel põhimõtetel tegutseb Facebookis grupp nimega Traditional Estonian Cooking and Eating, mille rajas 14 aastat tagasi Marga Anto Raudsepp, kes tänaseks on kahjuks lahkunud. „Nimetan seda ikka veel Marga grupiks ja mul on suur austus tema vastu,“ ütleb Evi Tarkus Vahtra, üks administraatoritest, kes oli samuti grupi sünni juures ning võttis grupi juhtimise olukorra kujunedes n-ö üle, kui Marga 2015.a. lahkus. Evi räägib hea meelega Eesti Elule selle grupi sünniloost ja tänasest päevast.
Marga oli rääkinud paljude inimestega ning rajas selle grupi, mille avapäev oli 12. veebruaril 2009. Koos temaga oli alguses üheksa administraatorit (Evi nende hulgas), et kogu töö ei jääks Marga õlgadele, üks tuli hiljem juurde, asukohamaadeks Kanada, USA ja Eesti. Alguses oli tegemist nn. salagrupiga, kuhu kutsuti vaid sõpru ja sõprade sõpru, kuid grupi kasvades sai see avalikuks ja sellega võib liituda igaüks, kes vaid soovib ning vastab teatud küsimusele.
Nii Marga kui teiste admin’ide soov oli, et grupp jälgiks teatud põhimõtteid nagu ta nimigi ütleb: rääkides traditsioonilisest eesti toidust. Aja jooksul ja liikmeskonna kasvades läksid ka teemad kuidagi laiali – räägiti küll toitudest, kuid mitte alati traditsioonilistest. Kuna kedagi ei soovitud n-ö välja visata, ent samas ka algse grupi põhimõtteid hoida, lõi Evi 2014.a. teise grupi nimega EstonianS Cooking and Eating Everything, mis nagu nimigi ütleb, rääkis laiematest söögiteemadest ja millega samuti palju inimesi ühines. Lisaks on Evi loonud ka grupid EstonianS out and About ja Being Estonian, mis on aidanud inimestel tulla oma eesti juurte juurde. Ka teised grupi liikmed on loonud uusi gruppe, aitamaks näiteks inimesi oma esivanemate otsingul.
Traditsioonilisel toidugrupil on tänaseks liikmeid umbes 3100. Enamik nendest ei postita, vaid loevad ja jälgivad, kuid grupil on pika eluea jooksul kujunenud ka välja oma staarid – kes teeb külmlauda, kes pirukaid, kes verivorste, kes leiba, kes erinevaid piduroogasid, kes kringlit, kes valmistab toite laagritele… Marga soov oli, et lisaks toidupildile oleksid postituse juures ka retsepti koostisained, aga need ei pruugi olla täpsed, sest igaüks ei mõõda-kaalu, vaid valmistab toitu tunde järgi. Fotod, mida inimesed postitavad, on väga isuäratavad ja näevad välja nagu tõelised kunstiteosed!
Grupp on küll peamiselt ingliskeelne, kuid leidub ka eestikeelseid postitusi ja retsepte otse Eestist. Sageli soovitakse ka eestikeelsete retseptide tõlkeid. Liikmeskond asub üle maailma ega piirdu ainult nende maadega, kus elab rohkem eestlasi. Grupiga on liitunud inimesi erinevas vanuses – nii noori täiskasvanuid kui vanemaealisi. Leidub neid, kes soovivad läbi grupi õppida ja neid, kes hea meelega teisi õpetavad.
On inimesi, kes on avastanud oma eestluse ning soovivad ka eesti toitu valmistada ning saanud tänu grupile suurepärase toidupisiku. Väga palju on neid, kellele meenub lapsepõlvest mingi toit, mida ema-vanaema valmistanud ja nüüd mõtlevad, kuidas see küll tehtud võis olla. Näiteks tegi kellegi ema mingit head marjakooki ja noor inimene ei vaevunud huvi tundma, kuidas seda valmistati, aga nüüd pole enam kelleltki küsida. Grupp tuleb alati kenasti appi ja aitab vanu retsepte taastada või uusi leida.
Eriti vilgas tegevus on grupis pühade – jõulud, lihavõtted jm. eel. Ikka jagatakse traditsiooniliste pühaderoogade retsepte, küsitakse-vastatakse nende valmistamise kohta ja antakse nõu, näiteks mida teha magustoiduks – roosamannat, kringlit või kohupiimakooki. Evi meenutab, kuidas kord keegi küsis, kuidas valmistada vegan-verivorsti ning üks grupi liige tuli välja huvitava retseptiga, mis üsna sarnane traditsioonilisega. Ka vastlapäeva aeg on põnev, kui tullakse välja oma vastlakuklite retseptidega.
Grupi tegevus on alati rahumeelne ja vaidlusi ega konflikte ei ole. Siiski, Evi räägib huumoriga, et igal aastal toimub nn. rosoljesõda, kus vahel tuliselt vaieldakse, kas seda tuleb valmistada heeringaga või ilma; samuti lihavõtte aegu, kus küsimuse all on, kas pashat teha toorest munast või mitte.
Kuigi grupis ei reklaami keegi oma toidutegemist, ei võta vastu tellimusi ega otsi endale kliente – kõik on lihtsalt toiduhuvilised, on siiski juhtunud, et mõni liige on saanud julgustust ka suuremateks sündmusteks toiduvalmistamiseks. Evi märgib, et nüüd, kui lahkunud on Toronto kauaaegne kuulus toiduvalmistaja Ülle Veltmann, kes oli asendamatu catering’i tegija lugematutel eestlaskonna üritustel, võib tekkida väga suur vajadus sarnase ettevõtja järele ja võimalik, et grupi liikmete seas leidub keegi, kes selle peale mõtleb, kas või mõne roa valmistamise osas, sest nõudlust kindlasti jätkub.
Kindlasti on kõigil eestlastel, kes kasvanud võõrsil, omad mälestused eesti toiduga. Evi räägib, kuidas mitukümmend aastat tagasi Torontos kasvades oli see tema jaoks nii loomulik, et ta ei teadnudki paljudest kanada-pärastest toitudest enne, kui alles kooli läks või laste sünnipäevasid külastas. Eesti emad tegid ikka oma traditsioonilisi toite, nii nagu nad olid oma emadelt õppinud ja pered kasvasid peamiselt nende peal – kõike tuli süüa, mida pakuti. Evi kasvas üles Torontos Peetri kiriku ümbruskonnas, läheduses asus eestlaste omatud Poko pood, kust sai kõike vajalikku. Oli ka teisi eesti poode, mis olid toiduga varustamise kõrval ka otsekui „sotsiaalkeskusteks“, kus inimesed kohtusid ja vestlesid. Evi räägib, et tavaliselt käis ta lõunat kodus söömas, aga kui juhtus, et pidi seda koolis tegema, läks ta oma rukkileivaga laua alla, samal ajal kui teised sõid saia pähklivõiga. Ta meenutab, et nende tänavale asus hiljem elama üks Sri Lanka pere – pereemad sõbrunesid omavahel ja tutvustasid vastastikku oma maade köökide retsepte, kuid oli üks salajane kaste, mille retsepti see pereema kunagi teistele ei avaldanud – see pärandati vaid põlvest põlve.
Evi õppis samuti toidutegemist ema kõrvalt, aidates varasest east alates kartulikoorimise jm. töödega. Emal oli suur aed, kus ta kasvatas puu- ja juurvilja, mida talveks sisse tehti. Enamus toite valmistati ise algusest peale. Selline elustiil oli omane paljudele eesti peredele, sest esiteks oli see odavam ning samuti armas ja harjumuspärane.
Tänasel päeval, kui inimestel on ligipääs põnevatele maailma köökidele ja kõik võimalused on avatud, on õnneks jätkuvalt au sees ka traditsiooniline eesti toit, sageli rikastatud ka mõne uue nüansiga.
Kel huvi nimetatud toidugruppi piiluda, võib seda julgelt teha ja ka paluda liituda – uued inimesed ja ideed on alati teretulnud. Tänane kringliretsept on Katrin Kütti-Otsa poolt. Loodame edaspidigi Eesti Elus tutvustada uusi retsepte ja nende valmistajaid.
