Rahva seas on kõnekäänd ,,Ärge laske maha sõnumitoojat!“ Sellised sõnumitoojad võivad olla teadlased, kes edastavad infot tegelikkusest, mis ei pruugi olla kõige meeldivam. See võib olla arst, kes annab teada raskest diagnoosist. See võib olla õpetaja, kes edastab perele infot probleemidest, mis on seotud nende lapsega. Jumal kutsus Moosest, et ta läheks vaarao juurde ja ütleks, et ta laseks sadu aastat teda orjadena teeninud Iisraeli rahva minna Egiptusest välja. Lihtsalt niisama. See oli kordades hullumeelsem plaan, kui Eesti saadikute ettepanek Moskva parteikonverentsil 1988. a 16. juunil, kus taotleti liiduvabariikide suveräänsuse tagamist, õigust oma riigikeele ja kodakondsuse sisseviimiseks ja hariduspoliitikat, mis arvestaks ajaloolisi, rahvuslikke ja kultuuritraditsioone, isemajandamisel.
Arusaadavalt tundis Mooses, et kõrbes lambaid karjatava mehena ei ole ta selleks ülesandeks pädev ega kohane. Aga ta mõistis, et tähendusrikkuse ja meelevalla tema edastatavale sõnumile annab isik, kes teda läkitab ja nii ta küsib Jumalalt Ta nime, mille peale Jumal vastas: „Ma olen see, kes ma Olen!“ Ja ta jätkas: „Ütle Iisraeli lastele nõnda: ‘Ma Olen’ on mind läkitanud teie juurde.“
Sageli ei ole kõige tähtsam see, kes meie oleme, vaid kelle sõnumit me edastame ja kes on meid läkitanud. Oluline on, keda me esindame ning kes on meie selja taga. Kreeka keeles on sõnast ‘läkitatu’ jõudnud meile sõna ‘apostel’. Ehk kui me räägime apostlitest, siis me räägime kellestki, kes on läkitatud.
Sel nädalal tähistatakse apostel Jaakobuse päeva. Apostel, keda me tunnneme Jeruusalemma esimese piiskopina ja tema kiri on osa Uuest Testamendist. Traditsioon ütleb, et ta oli lapsepõlvest peale nasiir. Ta oli eriliselt Jumalale pühendatud, ta elas tsölibaadis, hoidus veinist, ei söönud liha ja tema juukseid ei lõigatud kunagi. Ta elas püha ja puhast elu. Kolmekümne piiskopiks oleku aasta jooksul võitis apostel paljud juudid kristlusele, kuulutades avalikult rahvale Jeesuse Kristuse jumalinimlikkusest. Sellega rahulolematud kirjatundjad ja variserid kavatsesid aga püha Jaakobuse tappa. Nad viisid Jakoobuse templi katuseharjale käskisid nad tal lahti öelda maailma Päästjast.
Kuid apostel hakkas julgelt tunnistama ja kuulutas, et Kristus on tõeline Messias, mille peale juudi õpetajad tõukasid ta katuseharjalt alla. Püha Jaakobus ei surnud kohe, vaid kogudes oma viimase jõu, palvetas ta oma vaenlaste eest, kes samal ajal loopisid teda kividega.
Selliseid lugusid oli väga palju esimesel sajandil ja neid on tänagi maailmas. Miks on inimesd valmis kogema midagi sellist, selle asemel, et lihtsalt loobuda oma sõnumist? Põhjus ongi selles, kes on läkitaja. Kristlaste usujulgus ei tule neist enestest, vaid teadmisest, et Jumal on nendega ja neil ei ole tegelikult midagi karta ei elus ega surmas.
Nii võime koos psalmistiga öelda: „Jumala peale ma loodan, ei ma karda; mida võibki mulle teha inimene?“ (Ps 56:12) Apostel Paulus tõdeb: „Mis me siis ütleme selle kohta? Kui Jumal on meie poolt, kes võib olla meie vastu?“ (Rm 8:31)
Mis sõnumit kannab sinu elu? Kes on sinu läkitaja? Kes on sinu selja taga?
