Sest see ei tarvitse alati sugugi nii roosiliselt minna, kui inimesed endale ette kujutavad. Tahan küll siinjuures avaldada huvitava mõtte, et Eestis ei tohiks vanaduspõlve jõudnud inimesi pensionärideks kutsuda. Juhtusin lausa ühe ajaleheartikli otsa, mis just seda teemat lahkas. Nii pensionär kui pension on pigem rahaga seotud ning ei anna edasi inimese isiksust. Kanadas on harjutud, et teatud vanuses oleme kõik senior citizens. Aga mis sobiks Eesti jaoks?
,,Seenior“ kõlab minu jaoks eesti keeles pisut kunstlikuna. Ja vanuriks või eakaks ei taha ma ka tembeldatud saada, sest silme ette tuleb kohe pilt kepi najal komberdavast vanainimesest ja üldsegi mitte sellisest elu täis mehest või naisest, kellel on teadmisi ning oskusi, mida jagada või kes saavad hoopis viimased aluaastad toredate tegevustega sisustada. Ehk suudavad targad keelemehed või nutikas keeleentusiast mõne hästi vahva vaste leida.
Kuid lõpuks ei tähenda, kuidas me vanemat põlvkonda kutsume. Ühte- või teistpidi on meile antud ühel hetkel võimalus töölt kõrvale tõmbuda ning täielikult endale ja oma huvidele pühenduda. Samas, kas uus eluetapp läheb alati ka nii, nagu me ette kujutame? Üks mu tuttav, kes pensioni varakult välja võttis, teatas pärast kümmet aastat, et oli jõudnud vaimselt täielikku madalseisu. Tal oli lõpmatult igav ning igasugune soov midagi ette võtta langes hirmuäratava kiirusega. Ja nõnda leidis ta endale töö, mis käis suure kaarega mööda varasemast tegevusalast. Lisaks oli sissetulek kaugel harjumuspärastest summadest. Aga kõik see oli tühine, sest äkitselt oli tal hommikul ärgates sammus kergust ja sihikindlust. Ta on saanud tagasi elumõtte.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
