Ei soovitud kodumaad maha jätta. Kuid pidi, põgenejad olid igas vanuses, teades, et vanus ei tähendanud küüditamisest, kurjusest pääsu. Kaalugem meie silmapaistva Suur-Eesti poeedi (jah, võõrsil, mitte enam paguluses, oleme osa sellest erakordsest riigist) Urve Karuksi ridu luuletusest „Pagulane“. Ta oli vaid kaheksa-aastane, kui ta pere sunniti kommunistliku terrorilaviini tõttu põgenema sünnimaalt. Ta kirjutas üleelatust nii: „Selle ilma valukojast / ainsana ma võtan kaasa / õrnaks karastatud hinge.“
Meie ei ole unustanud neid koledaid aegu. Kui Läänemere ületamine tormide keeristes oli ainus valik elu hoidmiseks. Vetevoogudesse uppusid siis loendamatud, kahtlemata tuhanded. Tõnismäel asuvas endises okupatsioonide muuseumis, nüüdses Vabamus on ohtralt olulisi eksponaate ja videosalvestusi sellest raskest ajast. Et me ei unustaks.
Eesti luteriusukogudused Torontos tähistavad mälestusteenistustega pühapäeval neid septembripäevi. Miskipärast nimetatakse neid kodumaalt lahkumise mälestamisteks. Peaks ikka õieti olema põgenemise mälestamine. Kuna lahkumine sugereerib vabatahtlikult minekut, emigratsiooni. Mida suurpõgenemine sugugi ei olnud. On hea, et pagulaste järeltulijad hoiavad ikka olulisena saatuslikku septembrikuus toimunut.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
