Mis rolli on raamatukoguhoidjate endi elus mänginud raamatud? Alliki Arro kõneleb, et kiindumus raamatutesse algas tal juba 4-aastasena, Eesti põgenikuna Rootsis. Oma rolli mängis ka konkurents pisut vanema vennaga. Nende pere elas Göteborgis – vanemad käisid tööl ja väike Alliki, kes oskas varakult lugeda, seda ka kogu aeg tegi. Kooli minnes jäi tal esimene klass vahele ja ta sai kohe II klassi; väga sagedased olid käigud raamatukogusse koos vennaga.
Kui nende pere uus elu algas Kanadas, luges Alliki alates 12.-13. eluaastast läbi kõik kirjastuse Orto raamatud, mis talle meeldisid – neil olid vist kõik olemas, kuna isa töötas Andres Lauri ajalehe Vaba Eestlane toimetajana.
Toronto Ülikooli minnes unistas Alliki tulevikus välisteenistuses töötamisest, kuid kuulis, et tollal oleks pidanud selle jaoks olema Kanadas sündinud. Ta õppis ülikoolis ajalugu, saksa ja hispaania keelt ning töötas pärast ülikooli aasta Saksamaal kooliõpetajana, minnes hiljem Toronto Ülikooli õpetajaks õppima. Üks kursus, mille ta siis võttis, oli raamatukogundus, ning ta sattus tööle Education Centre Library’sse, mis tõi uusi võimalusi ning huvi selle eriala vastu. Huvitavad inimesed, keda ta seal kohtas, inspireerisid teda õppima professionaalseks raamatukoguhoidjaks, ja ta saavutas veel Bachelor ja Master of Library Science kraadid. Oma karjääri jooksul gümnaasiumi raamatukogu juhatajana tuli tegeleda mitme väljakutsega – seada üles raamatukogu tuliuues koolis, minna üle kaardikataloogist arvutikataloogi ja uuendada ühte vana raamatukogu. Ta töötas kolmes erinevas keskkoolis Peel’i regioonis.
Vaike Rannu sündis Eestis Põltsamaal ning on samuti alati lugeda armastanud. Keskkooli ajal oli ta aktiivne kooli kirjandusringis ning Tartu Ülikoolis õppides veetis palju aega ülikooli raamatukogudes. Ta lõpetas ajaloo-keeleteaduskonna inglise keele õpetaja diplomiga ja oli alati soovinud õpetajaks saada, kuid pärast ülikooli lahkus kodumaalt.
USAs elades tööd otsides leidis ta koha Manhattanil Madison Avenüül asuvas suures reklaamifirmas, millel oli oma erialaraamatukogu. USAst Kanadasse immigreerudes läks Vaike õppima raamatukogunduse eriala Toronto Ülikooli, töötades hiljem 14 aastat mitmes linnaraamatukogus. 1995.a. jäi ta varajasele pensionile ja alustas vabatahtlikku tööd raamatukogudes – algul Ehatares ja nüüdseks juba kakskümmend aastat koos Allikiga TC laenuraamatukogu juhtides.
Huvitav fakt on, et Alliki ja Vaike on sündinud samal aastal Eestis, kuid nagu näha, on nende eluteed kulgenud väga erinavalt: Alliki kasvas üles esmalt põgenikuna, kuid vabas maailmas, ning Vaike lapsepõlv ja noorusaastad möödusid okupeeritud Eestis. Esmakordselt kohtusid nad 1992.a. Tartu College’is raamatukoguhoidjate ühingu asutamiskoosolekul, kus sattusid vestlema, nendest said head sõbrad ja nii algas ka nende ühine vabatahtlik töö. Esimeseks ühiseks tööks oli ajakirja Triinu indeksi koostamine.
Rääkides TC laenuraamatukogu algusajast ei saa mööda minna prof. Tiina Kirsi olulisest rollist. Ta juhendas Torontos mitmeid kursuseid ja õpitube ning tekkis vajadus raamatukogu järele, mis oleks publikule kättesaadav – taasiseseisvunud Eestis ilmus palju uut ja huvitavat kirjandust, samuti kirjutati ümber ajalugu, mida siinsed inimesed väga lugeda soovisid, aga polnud alati võimalust neid kodumaalt tellida. TC asutaja hr. Elmar Tampõld andis algkapitali raamatukogu rajamiseks ning Alliki ja Vaike asusid oma ala professionaalidena kohe raamatukogu looma ja arendama. Nime pani raamatukogule prof. Tiina Kirss.
20 aasta jooksul on Alliki ja Vaike olnud tunnistajaks märkimisväärsetele muudatustele, mis raamatukogu on saatnud. Alustati 80 raamatuga prof. Tiina Kirsi kontoris TC esimesel korrusel. Kui ruum väikseks jäi, koliti keldrikorrusele korp! Revelia tuppa, mis samuti kitsaks jäi, ja 2013.a. saadi tänu TC president Jaan Merile ilus, praegune mugav ruum koos arvuti, töölaua ja korralike riiulitega. Tänaseks on raamatukogus üle 2100 raamatu ja väike kogu CD-sid. Algul olid raamatud reeglina ainult eestikeelsed, kuid nüüd on vastavalt vajadusele tellitud ka ingliskeelseid Eestit puudutavaid teoseid, samuti kakskeelseid raamatuid.
Suureks muudatuseks on ka üleminek veebipõhisele kataloogimisele. Veebipõhine andmebaas loodi Eesti Rahvusarhiivi poolt.
Raamatukogu missiooniks on algusest peale olnud pakkuda siinsele Eesti kogukonnale uusimat Eesti-ainelist kirjandust – kohe alguses otsustati, et tellitakse järgmisi žanre: ajalugu, biograafiad, mälestused, ilukirjandus, kunst, loodus, muusika ja teatmeteosed. Seda missiooni on tänaseni suudetud edukalt täita. Kui toimusid prof. Jüri Kivimäe loengud, sai raamatukogu pakkuda huvilistele täiendavat lugemismaterjali.
Aasta jooksul teevad Alliki ja Vaike umbes kaks suuremat tellimust Eestist. Esmalt vaatavad nad eraldi, mida huvitavat on kodumaal kirjastustes ilmunud, ja teevad kumbki oma nimekirja, seejärel võrdlevad neid ning koostavad ühiselt tellimisnimekirja, mis esitatakse Apollo raamatukauplusele Tallinnas. Kastid saabuvad umbes 2-3 nädala pärast, siis hakkavad Alliki ja Vaike neid kataloogima ja laenutamisvalmiks vormistama. Raamatuid on tellitud ka Amazonist ning saadud annetuseks. Siiski võetakse ka annetustena vastu ainult uusi raamatuid, mis sobivad raamatukogu profiiliga.
Väga suured muudatused on aga kahe aastakümne jooksul toimunud lugejaskonnas. Kahjuks on suur osa vanema põlvkonna lugejaist tänaseks meie seast lahkunud. Raamatukogu algusaegadel oli tüüpiline lugeja see, kes oli saanud hariduse Eestis, noorena kodumaalt põgenenud ning kelle eelistus kuulus eestikeelsele kirjasõnale. Praeguseks on keskmine lugeja vanuses 60-80 aastat, enamasti võõrsil sündinud, pensioniikka jõudev/jõudnud põlvkond, kes armastavad väga eestlust ning võtavad aktiivselt osa eestlaste seltskondlikust elust, kuid kes on oma hariduse omandanud mitte enam eesti keeles, mistõttu pole eestikeelne lugemine alati kõige eelistatum. Nooremaid lugejaid kahjuks väga palju ei ole – põhjus võib olla selles, et praegusel infoajastul eelistatakse lugeda elektroonilisi kanaleid kasutades või on eestikeelne kirjandus ülejõukäiv.
Kui vahepeal oli märgata lugejaskonna vähenemist, siis tänu eestikeelse raamatuklubi asutamisele on see praeguseks taas tõusnud. Lugejaid on kokku 170 ringis.
Kogu see suur töö poleks mõeldav rohkete vabatahtliketa, kes on taganud, et raamatukogu saaks olla avatud kaks, vahel ka kolm korda nädalas. Paljud liitusid laenuraamatukoguga prof. Tiina Kirsi juhitud elulooseminaride lõppedes ja jäid raamatukogule truuks.
Raamatukogus on aastakümnete jooksul töötanud 11 vabatahtlikku (tähestiku järjekorras): Alliki Arro, Lydia Aruvald, Ellen Bishop, Els Greensides, Andres Gutman, Juta Ilves, Maie Ilves, Ester Paomees, Vaike Rannu, Reet Sepp, Andrus Vahtra. Tagavara-vabatahtlikeks on Anu Jõe, Aino Lokk ja Reet Sepp.
Alliki ja Vaike tunnevad rõõmu, et on saanud seda tööd koos vabatahtlikest kolleegidega 20 aastat teha. Teatavasti pole raamatukogu vaid raamatute laenutamise koht, vaid ka kultuurikants, kus raamatukogu kasutajad on aastakümnete jooksul võinud rikastada oma teadmisi eesti ajaloo ja kultuuri valdkonnas.
Raamatukogu tulevik sõltub Alliki ja Vaike sõnul ka eesti ühiskonna tulevikust – kui kaob praegune vanem põlvkond, kes on siis eestikeelse kirjanduse lugejad? Kas raamatukogu juurde tuleb noori, kes tunneksid huvi meie emakeele, ajaloo ja kultuuripärandi vastu?
Alliki ja Vaike sooviks on leida eesti ühiskonnast 1-2 professionaalset raamatukoguhoidjat, kes on näiteks pensionile jäänud ning suutelised jätkama seda tööd. „Siia sisse on pandud palju armastust, seda tööd on tehtud südamega. Loodame, et see jätkub!“
Muide, laenuraamatukogu töö ei jäänud päriselt seisma ka pandeemia ajal: kuigi uksed olid suletud, leidsid raamatukoguhoidjad võimalusi toimetada oma lugejaile koju väärtuslikku kirjasõna, mis kindlasti aitas seda rasket aega mööda saata.
*
Kolmapäeval, 27. septembril eetrisse minevas EstoCast’is saab kuulata sedagi, missugused on olnud lugejate poolt eelistatud raamatud kahe aastakümne jooksul, mis on raamatukoguhoidjate endi lemmikud jm.
*
Laenuraamatukogu on avatud teisipäeviti kl 12 – 3 ja neljapäeviti kl 11 – 1.
