Senini oli Eesti Päevi korraldatud mitmel pagulaste asukohamaal ja nende reklaamiks olid teated eesti ajalehtedes ja kirjutusmasinal kirjutatud ja lilla või musta tindiga paljundatud ringkirjad organisatsioonidele. Pidasin vajalikuks maailma eestlasi veenda, et ÜEP on senini tehtust midagi palju suuremat. Selle suurema tunnetuse tekitamine oli võimalik, kui tegemisi suurejooneliselt alustada.
Kõigepealt oli vaja silmapaistvat värvitrükis reklaami. Kui teatasin juhatuse liikmetele, et olin juba värvitrükis voldiku tellinud, hakati mind raha raiskamise pärast hurjutama ja kästi tellimus tühistada. Hing sai täis. Ütlesin, et ma ei tühista midagi ja kui vaja, kannan ise kõik trükikulud. See ähvardus mõjus ja osa hurjutajaid hakkasid mind toetama. Saime ka Kanada valitsuselt küsitud toetuse ja nii saatsime üle maailma eestlastele jagamiseks välja mitukümmend tuhat värvitrükis kutset. Tänuks toetuse eest on reklaamvoldiku esilehel indiaanlase pilt ja see ei vähendanud, vaid suurendas Kanadasse tuleku huvi. Küllap oli suurearvulisel osavõtul ka teisi põhjuseid, kuid julge reklaam võimaldas arvata, et päevadele tasub tulla. Ja tuldigi – mitu lennukitäit Rootsist, kaks Austraaliast, liinilennukitega teistest kaugematest kohtadest. Kokku koos Ameerika Ühendriikidest ja Kanadast autode ja rongidega tulijatega ligemale paarkümmend tuhat eestlast.
Päevade kestus oli 10 päeva ja igal päeval oli mitu erinevat üritust. Nende ritta seadmise ja esinemispaikade muretsemise kooskõlastamisega oli mul omajagu tegemist. Suurem osa minu energiast kulus siiski sellele, et kõik reklaamivaldkonda kuuluvad trükised saaksid kaunilt kujundatud asjatundlike isikute poolt. Lisaks soovisid naisvõimlejad, et ma nende esinemist suurel staadionil valgustusega veelgi rohkem meeltülendavaks teeksin. Nende juhil oli hästi meeles Ernst Idla poolt lavastatud rahvusvahelise võimlejate peo, Lingiaadi, Valguspidu Stockholmis aastal 1949.
Selleks oli vaja kaks veoautokoormat valgustusseadmeid staadionile tuua ja palgata 30 elektrikut neid seadmeid paigaldama. Ilmselt oli elektrikute seas neid, kellele eestlaste kommunismivastasus ei meeldinud ja keda oldi mõjutatud eestlaste ürituse õnnestumist takistama. Seadmetega veoautod pidid staadionivärava lahtitegemist kaks tundi ootama, sest võtmega mehel oli kästud hoopis teine värav avada. See tõde selgus alles siis, kui olime tükk aega arvanud, et võtmetooja on liiklusummikusse sattunud. Kõik sai viivitusele vaatamata õigeaegselt lõpetatud ja valgustus õigustas rahvatantsude ja iluvõimlemise etendust Valguspeoks pidada. Eriti just naisvõimlejate osa, sest ühtlased valged dressid võimaldasid mul neid erinevates värvides valgustada – vastavalt liikumise meeleolule. Huvitaval kombel on mõni ÜEP tegelane oma kirjutistes jätnud mulje, nagu oleks rahvatantsijate valgustuse kujundaja ka naisvõimlejate esinemist kaunistanud.
Naisvõimlejate eliitrühmal, Kalev Estienne oli ÜEP-l üks etendus ka siselaval, kus sain valguse, värvide ja varjude mängu väga hästi liikumiste mõttega kooskõlla viia. Eesti naisvõimlemise ülienergiline juht Evelin Koop on minu valgustuse kujundusi veel teistelgi esinemistel tähtsaks pidanud.
ÜEP esimees Robert Kreem oli suutnud Kanada Rahvusringhäälingult, CBC-lt, välja kaubelda ÜEP-st ülevaatefilmi tegemise. Ilmselt oli algselt mõeldud pooletunnilist saadet, kuid filmijad sattusid kõigest niivõrd vaimustusse, et film tuli tunnipikkune. Olin filmimeeskonna sidemeheks, sest neil polnud ilma selgitusteta võimalik otsustada, mida tegelikult mitmekümnel üritusel tehakse ning kus ja millal midagi toimub. Reklaami eest vastutajana sain ka kohalikke ja isegi mõnd Ühendriikides olevat ajalehte mõjutada kirjutama pikemaid ülevaateid ÜEP-st ja Eesti olukorrast. Paaril korral pidin ka ise raadios sõna võtma. Eesti ajalehtede kirjasaatjate eest ma aga ei osanud vajalikku hoolt kanda – ma polnud sellele isegi osanud mõelda, sest üldiselt olid meie ajakirjanikud ise teadnud, kust ja kuidas vajalikku teavet saada. Kindlasti oleksin pidanud sellele mõtlema ja küllap siis oleks osanud ka midagi teha. Arusaadavalt sain oma tegematajätmise eest õigustatult Rootsis elavalt, väga tuntud eesti ajakirjanikult hurjutada – muidugi avalikult.
ÜEP ajal oli mul kõige pingelisem olukord laulupeo ajal. Kogu peakomitee peale minu istus laulupeo publiku esireas, sest pidasin vajalikuks olla varakult staadionil ning kontrollida, et varsti algaval valguspeol kõik minust olenev hästi laabuks. Oli kõigil ju teada, et laulupeo ajal hakkab õhtuse valguspeo publik staadionile tulema. Tulijaid oli oodatust palju rohkem ja piletid olid kassades juba otsakorral, kui keegi mind kui kohalolnud asjaajajat sellest teavitas. Piletite müüki korraldav peakomitee liige oli aga laulupeol ja oma esindajat polnud ta staadionile saatnud. Ei mäleta enam, mis üksikasjaliselt juhtus, kuid lausjooksmist oli mul palju. Siiski ei olnud vaja rahvast ilma piletita sisse lasta ja polnud märgata, et lühidal ooteajal keegi oleks minema läinud.
Mälestusraamatu tehniline koostamine ja ingliskeelset teksti kirjutavale Kanada telemehele rahvuslikult oluliste suunitluste andmine olid minu viimased kohustused sellel suurüritusel. Robert Kreemi idee ja selle õnnestunud rakendamine lõi tänaseni kestnud tava kõigis maailma osades elavate eestlaste ühisteks pidupäevadeks igal neljandal aastal. Kanada Rahvusringhäälingu CBC filmimehed leidsid nime Estonian World Festifal liiga pikk olevat ja soovitasid see asendada nimega Esto ja selleks on eestlaste ülemaailmsed kokkutulekud tänaseni jäänudki. Mälestusraamatu sissejuhatuses kirjutab Kanada tuntud teleajakirjanik David Harriman: Nad tulid Soomest, Austraaliast, lennukitäite kaupa Rootsist, igast maailmakaarest, oma muusika ja värvidega, kunsti ja vaimustusega, luule ja liikumise ilu, tantsude ja mälestustega, laulude ja…. kurbusega – sest mitte keegi ei saanud tulla Eestist. Raamatu lõpus kinnitab ta: Kui valguspeo tuled kustusid, lahkusid eestlased kindlas teadmises, et üks teine, palju tugevam tuli, jääb põlema veel paljudeks aastateks – ja selle nimel oli siia tuldud.
ÜEP ettevalmistamise ja läbiviimise eest ei saanud mitte ükski isik mingit hüvitust ja kõik kohustused täideti igapäevatöö kõrvalt. Ent ometi hõlmas see pidustus 11 etendust kuuelt erinevalt pagulasteatrilt, 8 näitust, tosinat kontserti, sõjameeste, naiste ja keskorganisatsioonide konverentse, kultuurifoorumit, kirjanike üritusi, jumalateenistusi, erialainimeste kokkutulekuid, spordivõistlusi, rahvapidu, laulupidu ja valguspidu – kokku ligemale sada erinevat üritust. Oluliselt tähtis oli kõigi erinevatest maadest ja linnadest tulnud rahvatantsijate, naisvõimlejate, vabadusvõitlejate, skautide ja gaidide, täienduskoolide õpilaste rongkäik – oma asukohamaa nimeliste plakatite, Eesti lippude ning suure Freedom for Estonia kangaga. Neljateistkümnest erinevast riigist kokkutulnud 50 organisatsiooni liikmed – kokku kümme tuhat hinge – marssisid nelja Kanada sõjaväeorkestri ning Kanada ratsa- ja mootorratturpolitseinike saatel läbi kesklinna Toronto raekoja ette. Lisaks rongkäigus kõndijaile oli raekoja ette tulnud veel umbes viis tuhat eestlast esitama maailmale oma Vabadusnõue Eestile.
Harri Kivilo
Hoiame mälestusi ESTOdest elavana!
Armsad lugejad! Nagu teate, on järjekordsed Lääneranniku Eesti Päevad ja Esto juba mõne kuu pärast teoks saamas. Eesti Elu tutvustab lähemates numbrites tänavuste väljaspool Eestit elavate eestlaste suurpidustuste korraldajaid ja muidugi LEP-Esto programmi. Samal ajal oleks tore kuulda TEIE mälestusi eelmistest LEP-dest ja Estodest nii sõnas kui pildis. Siin ongi palve Teile, lugupeetud lugejad, kõikides paikades maailmas – saatke meile oma mälupilte (kas eesti või inglise keeles) ning allkirjadega varustatud fotosid neid tõeliselt meelespidamist väärivaist suursündmustest! Jagame ja hoiame oma kultuuripärandit eriti silmas pidades tänavust kultuuripärandi aastat!
Ootame Teie lugusid ja/või fotosid: eetalitus@eestielu.ca või eetoimetus@eestielu.ca
Juuresolevalt on Harri Kivilo mälestused, mis on ära toodud tema raamatus „Kustumatu õiguse nimel” ja siin avaldatud autori lahkel loal.
