Juba eelmisel aastal arvasin, milline suurepärane ettevõtmine. Mitte ainult tantsude õppimise pärast, aga tore on ju vahel omavahel kokku saada ja naiste juttu puhuda, ükskõik kas metsas puu all või saunalaval istudes. Kui siis veel mõned sammud ka selgeks saavad, polegi paremat viisi, kuidas nädalalõpp veeta.
Jäin aga hoopis mõtlema ühele teisele tahule rahvatantsu juures. Kui ma esimest korda Torontos tegutseva Kungla esinemist nägin, ei jõudnud ma ära imestada, miks peaaegu igal tantsijal on erinevad rõivad. Alles hiljem jõudis minuni, et komme kõik ühes rühmas olevad inimesed sarnastesse seelikutesse või põlvpükstesse torgata, polegi mujal elavate eestlaste hulgas tavaline. On neid, kellel riided, mis põgenedes kaasa toodi või siis on eesti naiste osavad näpud oma kodukandi pluusid ja muu vajaliku ise valmis õmmelnud. Ajakirjas ,,Triinu“ jätkus neid õpetusi suurel hulgal. Uuemal ajal võib aga hoopis Eestist tellimuse sisse panna. Valik tehakse enamasti ikka oma esivanemate kodukanti aluseks võttes, kuigi keegi pole õnneks siiani käskinud sellest rangelt kinni pidada.
Ainult koorid ja rahvatantsurühmad olid varustatud ja sedagi üldiselt ühe komplektiga. Ning ega neid siis päriseks saadud. Grupist lahkudes andsid riided tagasi järgmistele kasutamiseks.
Eestis polnud vahepeal sugugi nõnda, et inimestel oma rahvarõivad olemas. Ainult koorid ja rahvatantsurühmad olid varustatud ja sedagi üldiselt ühe komplektiga. Ning ega neid siis päriseks saadud. Grupist lahkudes andsid riided tagasi järgmistele kasutamiseks. Ikka sellepärast, kui kallid need olid ja ega poest polnud lootustki neid leida. Mõni teadjam ehk oskab muid põhjendusi tuua, kuid olen mõlgutanud mõtet, kuidas rahvuslike riiete isiklik omamine ei tarvitsenud tolleaegsele riigikorrale sugugi meeldida. Sest ühelt poolt oli kena jutustada muinasjuttu justkui ,,vabadest“ vabariikidest, aga teisalt oli parem, kui mingeid liiga sügavaid ideid oma rahvast ja riigist ei tekiks. Ise mäletan kooli ajast väga selgelt seda uhkusetunnet, kuidas sain laulu- ja tantsupeo ajal, rahvariided seljas, linnas ringi jalutada (ning muidugi esineda). Nii et ma ei imestaks, kui minu mõttekäigul tõsi taga oleks.
80-ndate lõpp tõi aga Eestisse hoopis teised tuuled. Tasapisi muretseti võimalusel endalegi rahvarõivaid ja kanti näiteks kooli lõpuaktusel või laulupeol pealtvaatajana. Muidugi, mida aeg edasi, seda rohkem sai vaba Eesti igapäevaseks ning ega alati ei peeta sellist kommet enam oluliseks, kui võrrelda näiteks kas või Toronto Eesti kooliga, kus pidulikel hetkil valitakse kapist just need kehakatted. Mis ei tähenda, et eestlane Eestis oleks kõigest rahvuslikust loobunud. Hoopistükkis on olnud neid nutikaid, kes esivanemate pärandi rõivaste või muuga on sidunud. Ja nii me kanname kleite ja seelikuid või pluuse-särke, millel tükike triibukangast või on sellest samast triibukangast midagi uut loodud, olgu see siis kotike, seelik või lausa uues kuues kleit.
Küsiksin, kes siis meie oleme? Minu meelest ikka seesama rahvas, kes viib emade-isade kultuuri edasi.
Rahva pärand ei pea mitte kopitama jääma või muuseumivitriinis seisma. Sest nagu ütleb mu Soomes elav hea sõbranna, siis neil on liialt palju ettekirjutusi, kuidas üht või teist rahvarõivatükki kanda ja kasutada tohib. Rääkimata sellest, et neid kuidagi kaasajaga siduda. Küsiksin, kes siis meie oleme? Minu meelest ikka seesama rahvas, kes viib emade-isade kultuuri edasi. Ja kui keelud-käsud muudavad asja keeruliseks, siis võibki juhtuda, et keerame kõigele selja ning aina ostame Hiinas toodetud odavat kraami, mis igal maal ühte nägu.
