Ülestõusu seostame vastuhaku, mässu või mõne muu taolise inimeste algatatud aktsiooniga (ingl. k. uprising, revolt, rebellion), mis lõpevad kas võidu või kaotusega. Enne pühi alustati siinses televisioonis sarja (Action Bible) näitamist, kus peegelduvad Piiblis kirjeldatud inimlikud aktsioonid, sh ka „ülestõusud” Jumala enese vastu. Üha enam leidub tänapäevases sekulaarses ühikonnas neid, kes käituvad samalaadselt, kuid ülestõusus Jumala vastu jääb inimene strateegiliselt alati kaotajaks. Selle kohta on küllalt näiteid. Ajaloo prügihoovid on täis end ebajumalateks kuulutanud tegelasi. Kahjuks esineb samasuguseid ilminguid ka tänapäeval.
Mida tähendab aga ainulaadne „ÜLESTÕUSMINE”? See pole mingi inimlik, vaid jumalik, igavikulise võiduga lõppenud aktsioon! Tervitades üksteist Ülestõusmispühade puhul, soovime rõhutada kuulumist võitja poolele. Kõik sai alguse Jeesusest Kristusest, kes Apostliku usutunnistuse järgi „…on saadud Pühast Vaimust, ilmale tulnud neitsi Maarjast, kannatanud Pontius Pilaatuse all, risti löödud, surnud ja maha maetud, alla läinud surmavalda, kolmandal päeval üles tõusnud surnuist, üles läinud taeva…”. Jeesuse Kristuse maapealse missiooni kulminatsiooniks ei olnud mitte tema sünd, vaid ta elu lõpufaas – ristisurm ja ülestõusmine. Luukas on ajaloolise hetke Kristuse tühjas hauas fikseerinud nii: „Mis te otsite elavat surnute juurest? Teda ei ole siin, ta on üles äratatud. Tuletage meelde, mida ta teile rääkis juba Galileas, öeldes, et Inimese Poeg peab antama patuste inimeste kätte ja risti löödama ja kolmandal päeval üles tõusma” ( Luuka 24:6,7).
Jeesus ei tulnud siia maailma korraldama mässu või ülestõusu kehtiva riigikorra vastu, ehkki paljud Rooma okupatsiooni all elavad mässumeelsed juudid lootsid, et ta on võimeline korraldama ülestõusu Rooma võimu kukutamiseks. Et ta nende ootusi ei õigustanud, lasksid Kristuse rahvuskaaslased oma Messia risti lüüa, nagu ka Jeesus oli ette kuulutanud.
Inimesed võisid küll Kristuse risti lüüa, ta matta ja ka hauda valvata, kuid siis astus tegevusse jumalik vägi! Jumal, kes oli siia maailma oma Poja läkitanud ja lasknud tal ilmsüütult surra, aktsepteeris oma Poja ohvrit kõigi inimeste pattude eest ja pani ta taas istuma taevasele aujärjele. See ohver toodi Suurel Reedel. Good Friday nime kandvas päevas polnud inimlikult mõeldes küll midagi head.
Soovides üksteisele „Häid Ülestõusmispühi” mõtleme sellele, mida Kristuse surm ja ülestõusmine on mulle kui usklikule kristlasele andnud ja milline potentsiaal, avastamata maailm peitub selles usuteed otsivale inimesele.
Äsja valitud paavst pidas vajalikuks ametisse astumise kõnes kutsuda kristlasi üles innukale evangeeliumi kuulutamisele. Evangeelium on tõlkes „hea sõnum”. Paulus on selle sisu edastanud nii: „Ma püüan ära tunda teda ja tema ülestõusmise väge…” (Fil. 3:10). Oma igapäevases elus võime kuidagimoodi toime tulla ka ise. Ent kui seisame silmitsi surmaga, taanduvad kõik inimlikud võimalused ja ressursid ning meie ainsaks lootuseks jääb Jeesus Kristus ristil, kes samuti vajas surmast läbiminekuks väge ülevalt. Hea, et me võime siis järgida tema teed: „ … see, kes äratas üles Issanda Jeesuse, äratab meidki koos Jeesusega üles ja seab enda ette…” (2.Kor.4:14). Selle eesõiguse garanteerib meile ülestõusnud Jeesus Kristus.
Soovin jätkuvat Ülestõusmispühade õnnistust teile kõigile, armsad rahvuskaaslased ja kaaskristlased!
Jüri Puusaag
