Noorematel on lihtne – kui mujalt tööd ei saa, akkavad laiskadele ja näljastele autuga pitsat koju kätte vedama. Aga nisukese tempuga sohvril pole lootustki seda otsa saada. Kui kord perale jõuab, pole pitsa mitte ainult jahtund, vaid juba veerest allitama akand.
Aga mina akkasin ükspäe mõtlema – aega mul ju on – et kas seal üleval ongi ültse mingit taati, äkki on eit. Ega keski pole teda oma ihusilmaga näind. Inimesed on lihtsalt arjund selle arusaamisega, et nigu kuskil midagi natuke nihu on, kohe vanamees süidi. Aga tegelikult on naised need, kes kõik asjad nii kenaste untsu keeravad. Kui ilmategemine on mõne naisterahva käes, siis ei ole midagi imestada. Naisel käib kõik tujude järgi. Kui temal juhtub tusatuju olema, siis ei meelita sa teda suhkru ega sokulaadiga, taevast tuleb ikke tõrva ja väävelt.
Nojah, olgu kuda on, ega mina ei viitsi kah sinna ülesse kontrollima ronida. Vata kui tuleb veel välja, et on taat küll, aga peab eide sõna kuulama! Siis ei tahagi taeva minna. Mida sa sealt otsid, kui kõik on niisama kui maa peal. Siin ma olen, ajan enda meelest tarka juttu ja teen mõttes vägevaid tegusi, rind ees õieli nigu sialauda uks. Aga nigu proovid mõnd väärt mõtet teoks pöörata, avastad, et Kata on su kargud ära peit ja sina mehike jääd paigale nigu egiptuse püramiit.
Pole vist äda midagi. Küll lapsed koksivad mune nigu muistegi, kas vai ange veerel, ega küsi, kas need tõi jänku vai jõuluvana. Minusugune olgu rahul, et ing sehes.
Kargu Karla
