Mulle tundub, et see on ainuke päev aastas, mil saad end natukene poliitiliselt ebakorrektsemalt riidesse panna ning ei pea muretsema, et keegi seda väga tõsiselt võtaks. Saad minna ka panka või poodi, olles end näiteks röövliks riietanud.
Viimastel aastatel on nimetatud püha ka Eestis üha populaarsemaks muutunud, lükates kõrvale meie omad samalaadsed tähtpäevad. Tõenäoliselt on just see surnutepüha Eestisse tulnud selleks, et jääda. Muidugi tekitab see ka paljudes inimestes omajagu võõristust. Meenub üks seik, kuidas aastaid tagasi Halloweeni õhtul, kui kostümeeritud lapsed ukselt uksele käisid, kutsus üks vanem naisterahvas välja politsei. Vanaproua oli nimelt arvanud, et tänaval kõnnivad ringi vargad, kes end üleni musta on riietanud.
Et ka paljud kaubanduskeskused ning toidupoed olid temaatiliselt dekoreeritud, mõtlesin, et see on tõesti siin suur püha.
Paljud montreallased hakkasid oma majaesiseid dekoreerima Halloweeni-stiilis juba vahetult enne tänupüha (mida muideks Quebecis väga ei tähistatagi). Oli neid, kes kaunistanud maja n-ö ämblikuvõrguga, kõrvitsast tehtud laternatega, aga leidus ka neid, kes n-ö saetud jalgu ja käsi murule laiale laotasid või ketiga puu külge aheldasid. Et ka paljud kaubanduskeskused ning toidupoed olid temaatiliselt dekoreeritud, mõtlesin, et see on tõesti siin suur püha. Ei meenu küll, et Eestis oleks midagi säärast meie mardi- ning kadripäeval tehtud. Mäletan ainult, et lasteaias käies tõid kadrisandid meile n-ö viljaõnne, loopides terve päevahoiuruumi teravilja täis. Pärast nende lahkumist jagasid kasvatajad meile kätte harjad ja kühvlid ning käskisid kõik kiiresti puhtaks pühkida.
Ehkki ametlikult peeti Halloweeni selle nädala teisipäeval (31. oktoobril), algasid pidustused nii suurematele kui ka väiksematele tähistajatele juba läinud reedel. Paljud täiskasvanud kogunesid, olles temaatiliselt riides, pubidesse ning klubidesse. Väiksemad aga koos oma vanematega linnatänavatele, et võimalikult palju maiuseid kokku korjata. Esialgu arvasin, et nad peavad maiuse saamiseks midagi mardi- või kardisantide sarnaselt tegema: laulma, tantsima, luuletust lugema või mänge läbi viima. Tegelikkuses aga lihtsalt jalutati ukselt uksele ning võeti vastu seda, mis anti. Meeldis vaadata, kuidas mitte ainult mudilased ei olnud end Supermaniks või Elsaks riietanud, vaid ka lapsevanemad tulid mänguga kaasa. Ehkki kõik andsid ainult maiuseid (ehk treats), tekkis mul küsimus, mida tähendab vingerpuss (ehk trick)? Kui mardi- ning kardisantidel tuleb vahel kokku puutuda ka röövlitega, siis kuidas on olukord siin? Kas siingi üritab keegi korjatud maiuseid, muud kraami endale saada?
Kuidas mul aga endal läinud on? Koolis, kus oma prantsuse keele oskust täiendamas käin, lõppes just eksamisessioon ning saan öelda, et lõpetasin oma kursuse väga edukalt. Ehkki olen kuulnud palju negatiivset provintsivalitsuse poolt rahastatud programmi kohta, saan isiklikult küll vaid häid sõnu öelda. Ning eks lõppkokkuvõttes põhinebki ju edu või ebaedu ikka sellel, palju aega, motivatsiooni ning tahtmist on võimalik keeleõpingutele pühenduda.
Tegemist on programmiga, mis kutsub üles inimesi leidma endale sobiv tööandja ning asuma keeleoskajana tööle näiteks väljaspool Quebeci provintsi…
Ka on mul hea meel tõdeda, et taskus on nüüd paber, mis tõendab keeleoskust tasemel, mis vajalik prantsuse keelt rääkivate inimeste programmis osalemiseks. Tegemist on programmiga, mis kutsub üles inimesi leidma endale sobiv tööandja ning asuma keeleoskajana tööle näiteks väljaspool Quebeci provintsi – kõik selleks, et prantsuse keel ka teistes provintsides säiliks. Minu arust on see vägagi huvitav pakkumine!
Mida rohkem Montrealis aega veedan, seda rohkem hakkab linn mulle südamesse pugema. Sattusin näiteks ühel päeval uuesti vanalinna ning ehkki käisin seal ka siis, kui siia tulin, ei arvanud toona sellest suurt midagi. Nüüd aga tundus kõik kuidagi uhkem ning omas suuremat tähendust.
Ehkki öeldakse, et elus pole kindlat midagi, on siiski kindel üks asi: siin kogetu jääb mind saatma terve elu.
