Jah, saabumisi on tõesti erinevaid, mõtlesin, kui tohutu suurt hoonetekompleksi ja selle sisu uurisin. Meenus, kuidas ma ise oma uude Kanada ellu astusin: 14 aastat tagasi kahe kohvriga Pearsoni lennujaama saabudes ja immigratsiooniametniku juurest läbi marssides, sest paberid olid korras ja tempel ilmus passi kui võluväel. Mind ootas ees töö, palk ja hakatuseks koguni tuba Tartu College’is. Lihtne!
II maailmasõja järgsete eesti pagulaste teekond ja kogemus olid sellest sootuks erinevad. Järgmisel aastal tähistame 80 aasta möödumist 1944. aasta sunnitud suurpõgenemisest, mil kümned tuhanded eestlased pidid kodumaa maha jätma. Enamikule nõukogude okupatsiooni eest põgenenutest polnud nende teekond sellega veel lõppenud. Saksamaa oli sõjast laastatud. Nõukogude Liit hakkas Rootsilt välja nõudma sinna põgenenud baltlasi. Kindlustunnet tuleviku suhtes polnud ja nii pidi põgenikutee paljude jaoks jätkuma.
Kuid meelde tuletamist väärib seegi, et tänavu möödub 75 aastat esimeste eesti pagulaste Kanadasse jõudmisest nn viikingilaevadel ehk purje- ja kalalaevadel jm väiksematel alustel, mis polnud liinilaevad. Ametliku immigratsiooniprotsessi aegluse tõttu hakati üle ookeani tulemiseks omal käel võimalusi otsima. Loodi laevaühistud, pandi kokku rahad, osteti laevad ja asuti teele. Esimene Kanadasse saabunud alus Astrid alustas teekonda Rootsist 5. juulil 1948, maabus St. John’sis 31. juulil ja liikus sealt edasi Quebeck Citysse, kuhu jõuti 13. augustil.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
