Ka asukoha nimetus vajab selgitust, õigemini kaardistamist. Eestil on kaks pea- ja piirilinna. Tartu oma kuulsa ülikooliga kipub Tallinnaga rivaalitsema, uhkeldab Tartu vaimuga. Piirilinnad on aga sootuks erineva palgega. Idapiiril seisev Narva kujutab endast valveposti, et suur ja ahne naaber meid üle ei ujutaks. Lõunas paiknev Valga on aga sõbralikkuse ja heanaaberlikkuse sümbol. Sellest suunast meid oht ei ähvarda, pigem leiame liitlasi.
Torontolastele on ka viimastel aastatel tekkinud oma Valga linn, kuigi seda nii ei nimetata. See ei paikne Pedeli jõe kallastel, vaid Doni oru vahetus läheduses. Nime poolest on see Läti Kultuurikeskus, kuid peaaegu pool sellest on juba eestlastele loovutatud, täpselt nagu pärast Vabadussõda.
…anti sõna Tõnu Naelapeale, kelle ülesandeks oli veenva kõnega tõestada, et kahel erineva keelepruugiga üleaedsel on rohkem ühist kui üldiselt arvatakse.
Just sellessamas Valgas kohtusid neljapäeval, 9. novembril kahe rahvuse pensionärid. Koostöö sobib hästi, sest eesti omade pesapaik kadus enne, kui uus valmis sai, lätlastel jälle kipub ruumi üle jääma. Aeg-ajalt minnakse siis lõunanaabrite poole tuulevarju ja võetakse külakostiks kaasa meelepärane programm. Sel korral olid eestlased esindatud paari-kolme laudkonnaga. Kui tervisvõimlemine tehtud ja kõhumured maitsva supiga leevendatud, anti sõna Tõnu Naelapeale, kelle ülesandeks oli veenva kõnega tõestada, et kahel erineva keelepruugiga üleaedsel on rohkem ühist kui üldiselt arvatakse.
Et suur osa kummastki maast mahtus kunagi kenasti Liivimaa ühisnimetuse alla, ei olnud kellelegi uudiseks. Küll aga üllatas paljusid, et noorelt surnud luuletaja ja eesti keele eluõiguse eest võitleja Kristjan Jaak Peterson oli ema poolt lätlane.
Suurimad teened kahe rahvuse ühendamisel on siiski läti soost haridustegelasel nimega Janis Cimze (1814-1881), kelle asutatud seminaris omandasid hariduse paljud nii eesti kui läti ärkamisaja tegelased. Selles seminaris, mis alul paiknes Valmieras, hiljem Valgas, said väljaõppe kihelkonnakoolide õpetajad ja köstrid. Õppetöö toimus saksa keeles ja andis ka põhjaliku muusikalise ettevalmistuse. Seminari pääsemiseks oli vaja kirikuõpetaja soovitust. Tuntumatest eestlastest said seal hariduse Carl Robert Jakobson, Aleksander Kunileid ja Aleksander Läte.
Esimese laulupeo ajaks oli seminari lõpetanud umbes viiskümmend eestlast, peamiselt koorijuhid.
Cimzet peetakse Baltimaade koorilaulu traditsiooni peamiseks rajajaks. Koos Jannseniga olid nad esimeste üldlaulupidude isaks, esmalt Eestis ja viis aastat hiljem Lätis. Esimese laulupeo ajaks oli seminari lõpetanud umbes viiskümmend eestlast, peamiselt koorijuhid.
Tõnu ettekanne võeti vastu tugeva tunnustava aplausiga. Ta ei piirdunud ainult õpetliku jutuga, vaid põimis vahele rahvapärast muusikat. Rahvamuusik Sander Karu oli nii julge mees, et ilmus ekraanile ja esitas kandle saatel ülemlaulu Valga linnale. Lõpuosas Ain Haas, samuti igauni tõugu, eelistas jääda varju, kuid võttis oma kokle põlvile ja saatis pidutsejad koduteele tuntud läti rahvaviisiga ,,Kaera-Janis“.
Tuli aegsasti hüvasti jätta, polnud parata. Meist pole enam keegi nii noored kui Kristjan Jaak Peterson, kes jaksas jalgsi Riiga kõndida. Meie ei saa Valgastki koju neljarattalise sõidukita, mis pealegi ei armasta tippkoormuse liiklust. Paldies ja järgmise korrani!
