Raamatu on prantsuse keelest tõlkinud Heete Sahkai ja toimetanud Anti Saar. Konsultant oli Johannes Aaviku Seltsi esimees Peep Nemvalts. Raamat ilmus Tallinna Ülikooli kirjastuselt sarjas „Gigantum Humeris“.
Seda juhtub harva, et välismaa teadlane süveneb suure põhjalikkusega Eestist pärit loomeisiksuse elutöösse. Selles mõttes on tänavune aasta olnud erakordne: Tartus Tobiase juubelikonverentsil esitleti New Yorgi ülikooli professori Mimi S. Daitzi monograafiat „The life and music of Veljo Tormis“ ja Hiiumaal Tobiase juubelifestivalil Kärdlas Heidebergi ülikooli juures kaitstud doktoritöö alusel kirjutatud Elke Voelkeri raamatu „Der Estnischer Komponist Rudolf Tobias: Leben und Werk“ eestikeelse tõlke esimest (eluloo) osa (tõlkija Anu Schaper).
Eesti keeleuuendusele pühendatud Chalvin'i raamatu ilmumine on suur sündmus meie kultuurielus, sest eestlaste kõige olulisem identiteedi kujundaja on eesti keel. Sündmuse teeb suureks ka see, et Johannes Aavik oli Eestis kuni taasiseseisvumiseni persona non grata, sest ta põgenes 1944. aastal Rootsi. Antoine Chalvin ise raamatu esitlusel ei osalenud, nii rääkis prantslase Chalvin’i teekonnast Johannes Aaviku ja eesti keeleuuenduse juurde prof. Peep Nemvalts. Talle sekundeeris tõlkija Heete Sahkai ning Aaviku sajanditaguseid tekste esitas Draamateatri näitleja Markus Luik.
Soome keele juurest jõudis Chalvin eesti keele juurde ja nii külastas ta laulva revolutsiooni ajal mitu korda Eestit.
Chalvin’i huvi soome-ugri keelte vastu sai alguse 1984. aastal reisist Soome, millest sündis idee alustada soome keele õpinguid Pariisi ida keelte ja kultuuride instituudis (INALCO). Soome keele juurest jõudis Chalvin eesti keele juurde ja nii külastas ta laulva revolutsiooni ajal mitu korda Eestit. Need külaskäigud jätsid talle nii sügava mulje, et ta asus õppima ka eesti keelt.
Chalvin oli lugenud soome-ugri keelte uurimisele Prantsusmaal aluse pannud Aurelien Sauvageot’ teoseid, kus räägiti soome ja ungari keeltesse tahtlikust sekkumisest, mille eesmärgiks oli sõnu või grammatilisi vorme luua või muuta. Eesti kirjakeele ajaloost Sauvageot samalaadset käsitlust avaldanud pole. Selle kohta teavet otsides sattus Chalvin Valter Tauli artiklile eesti keeleuuendusest „The Estonian Language Reform“. See tundus nii põnev, et tekkis tahtmine mõista, kuidas selline ainulaadne ettevõtmine oli saanud edukas olla.
Prantsuse keele konservatiivsuse kõrval tundus Johannes Aaviku radikaalsete uuenduste suhteline edukus talle väga põnev ja seletamatu.
See oli seda intrigeerivam, et 1990. aasta prantsuse ortograafiareform põrkus tugevale vastuseisule, kuigi puudutas ainult väikesi detaile (peamiselt diakriitilisi märke ja sidekriipse). Prantsuse keele konservatiivsuse kõrval tundus Johannes Aaviku radikaalsete uuenduste suhteline edukus talle väga põnev ja seletamatu. Pärast põhjalikku uurimistööd kaitses Antoine Chalvin Pariisi ülikooli juures Aaviku keeleuuenduse teemalise doktoritöö, mille alusel ilmus 2010. aastal ka prantsuskeelne raamat.
Pärast 2010. aastat on eesti keeleuuenduse kohta avaldatud vaid kaks raamatut – Helgi Vihma „Johannes Aavik – aatemees ja keelereformaator“ ning Jekaterina Mistsenko „ Johannes Aavik keelekorraldajana Rootsis 1944-1973: keeleuuenduse õppevõimalusi koolitunnis“.
Aaviku 140. sünniaastapäeva eel pöördus Johannes Aaviku Seltsi juhatus Chalvin’i poole palvega tõlkida tema Aaviku-raamat eesti keelde. Tõlketöö sai valmis küll veidi hiljem, aga see-eest on algset väljaannet täiendatud, lähtudes eesti keelt emakeelena rääkivast lugejast. Raamatu moto on võetud Aavikult endalt: ENNE RIIST, SIIS TEOS; ENNE KEEL, SIIS KIRJANDUS (J. Aavik, 1912).
