Alates sellest, kui iseseisvalt tähti veerides selle kunstiga umbes viieselt sinasõbraks sain. Nina kippus mul raamatutes olema ka igal ilusal suvepäeval, sest tähtsam oli teada saada, mis täpselt raamatus edasi juhtus, kui päikese käes peesitada või hoopis maasikapeenraid rohida. Kuna ma tavaliselt ei näidanud eriti viimase tegevuse puhul suurt entusiasmi üles, lubas isa ühel päeval kõik raamatud ahju torgata, kui ma kohe peenramaale ei tõtta.
Oma laste Kanada-kooli kogemuse põhjal (küll kõrvaltvaatajana), tundub kogu asi veelgi lõdvem.
Tänapäevale mõeldes tuleb muie suunurka, sest igat sorti elektroonikavidinad on viinud paljudelt lastelt raamatuhuvi. Nüüd proovitakse pigem piitsa või präänikuga nii mõndagi noort raamatute juurde saada. Eestis on ikka veel olemas koolides kohustusliku kirjanduse nimekirjad. Samas tundub, et eriti madalamates klassides, antakse näiteks suveks pigem rida kirjanikke oma teostega, millest siis teatud arv vaja sügise alguseks läbi lugeda. Oma laste Kanada-kooli kogemuse põhjal (küll kõrvaltvaatajana), tundub kogu asi veelgi lõdvem. Vaevalt et tänases koolis, nii Eestis kui Kanadas, esitavad õpetajad küsimusi, mis värvi särki kandis peategelane, kui ta parasjagu heina viskas. Minu meelest ootasid kirjandusõpetajad just nii detailseid seletusi, ja ma tavaliselt ei osanud ühelegi neist vastata.
Lugemise juures on veel üks tahk, millega ma pikki aastaid iseendaga võitlust pidasin. Kui ma ikka midagi lugema hakkasin, siis pidin sellega kasvõi läbi tule ja vee lõpuni jõudma. Ei tulnud kõne allagi, et mõni lugu, mis mind tegelikult üldsegi ei paelunud ega mingeid muid elamusi ei tekitanud, jäi lõpuni lugemata. Isegi kui see võttis tavalisest palju rohkem aega. Õieti olidki väga heaks näitajaks olukorrad, kui lugemise asemel leidsin endale pidevalt muud tegevust. Isegi rohimine võis palju toredam olla. Kui aga ühel päeval sattusin kuulama kellegi arvamust, kus selge sõnaga ära seletati, miks ikka iga viimast kui ühte raamatut ei tasu lõpuni lugeda, võisin viimaks ometi imelikust süütundest lahti lasta.
Minusugune raamatukoi, kes loeb võrdselt hästi nii eesti kui inglise keeles, jõuab ehk ühele poole saada kusagil nelja kuni viie tuhande raamatuga.
Kõigepealt võib mõelda faktile, kui palju raamatuid maailmas igal aastal välja antakse (üle kahe miljoni, aga väga võimalik, et rohkemgi), ning kui palju üldse neid olemas on (selle aasta arvestuse järgi kusagil 158 miljoni ringis). Loomulikult ei jõua üks inimene neid kõik oma eluajal läbi lugeda. Jätame isegi kõrvale asjaolu, et lisaks peaks oskama kõiki maailma keeli. Minusugune raamatukoi, kes loeb võrdselt hästi nii eesti kui inglise keeles, jõuab ehk ühele poole saada kusagil nelja kuni viie tuhande raamatuga. Ühe keskmise lugeja jaoks on raamat kuus tavaliseks saavutuseks.
Elu on liiga lühike, et vaba aega kulutada asjadele, mis rõõmu ei paku. Või umbes nii peaks kogu asjale lähenema, sest paratamatult oleme sunnitud silmitsi seisma tegevustega, mille puhul pigem midagi muud teeks. Mõne jaoks võib see olla töö, mõne jaoks pidev koristamine või söögitegemine. Aga vähemalt vabad minutid võiks me siiski sisustada millegagi, mis hingele rahuldust pakub.
