Ning ei teagi, ajalukku pilku heites, kust alustada, ilma et jätaks tänapäeva noortele mulje, et kirjutaja on känd, fossiil. Mitte ehk merevaigus kinni putukas, aga samas mõne silmis sellest mitte kaugel.
Päevikupidaja pole kahtlemata ainus, kes mäletab, kuivõrd tähtis oli lapsepõlves raadio. Kui isa või keegi vanemgi keeras nuppu, ootasid kõik, et Telefunkeni klaastuubid soojeneksid, enne kui sealt imekombel tuli kõla. Inimhääled, muusika. Kuidas võib see ometi võimalik olla, võisime küsida, raske oli uskuda, et alul läbi traatide, hiljem nendetagi, tänu patareidele võis kuulda mujalt eetrisse saadetut.
Esimesed ametlikud raadiojaamad sündisid kapitalismi vajadusest kaupa müüa pärast Esimese ilmasõja lõppu. Irooniana olid nende omanikud alul ajalehed, kes lühiuudiseid kajastasid lootuses tellijaskonda meelitada.
Guglielmo Marconi leiutusteta poleks meil raadiot. Esimesed ametlikud raadiojaamad sündisid kapitalismi vajadusest kaupa müüa pärast Esimese ilmasõja lõppu. Irooniana olid nende omanikud alul ajalehed, kes lühiuudiseid kajastasid lootuses tellijaskonda meelitada. Siis kaupmehed, suurärid tegid sama, saates raadiolainete kaudu reklaami. Meelelahutuse allikaks kujunes raadio hiljem, aga sedagi väga kärmelt. Raadio kuldne ajastu algas huvitavalt ülemaailmse majanduskriisi ajal, mida tunneme kui suurt depressiooni. Kuna kõige kallim oli raadiovastuvõtja ostuhind, aga selle kuulamine oli pea tasuta, ainult elektrikulu. Ning kinoskäik oli kallis lõbu. Ajastu kestis kuni Eisenhoweri USA helge tuleviku kümnendini, 1950-ndate keskpaigani. Siis võttis muidugi televisioon üle.
Raadiole on otstarbekas mõtelda, kuna selle leiutamise järgselt sündisid riikide ringhäälingud. Uudiste ja olulise, nagu ilmateadete, hoiatuste edasikandmiseks. Nagu Inglismaa BBC, Saksamaa Deutsche Welle ja Kanada CBC. Viimase tähtsust suures riigis ei saa alahinnata. CBC loodi ajal, kui linnastumine ei olnud veel nii suurt vedu võtnud, kaugetes paikades oli riigiraadio ainsaks uudisteallikaks. On olemas huvitavaid raamatuid CBC algaastatest, võiks soovitada televaatajatele kauaaegse saatejuhi Peter Mansbridge’i hiljuti ilmunud mälestusi sellest, kuidas ta jääkarude keskel alustas oma teleajakirjaniku karjääri. Lugedes ette ilmaennustusi. Ajal, kui USA telejaamad polnud veel piiri ääres kanda kinnitanud.
Riigi poolt rahastatud ringhääling aga sõltub ju täielikult poliitikutest, nende otsustest. Sel nädalal sai maksumaksja teada, et CBC peab taas kärpima oma tööjõudu, kuna eelarves jääb $125 miljonit puudu. CBC palgalehel olevad said sellest teada linnahalli koosolekul, kui president Catherine Tait, vaid nädal aega tagasi tunnustust saanud kui Vahtralehemaa mõjukamaid kultuuritegelasi, andis edasi teate, et raha napib tulevaks aastaks. Ausalt öeldud, summa on pisku, arvestades praeguse valitsuse heldete kätega.
Humanitaarabi on oluline osa heaoluriigi kodaniku kohustustest, keegi ei vaidle vastu. Aga kuna viimases riigi eelarves suunas Ottawa $ 8,1 miljardit rahvusvahelise arengu suunas – ning palju raha läks korrumpeerunud riikide toetuseks – siis peab küsima, miks seda pisikest murdosa ei leita. Kanada toetas näiteks tänavu $25 miljoniga Pakistani pärast sealset looduskatastroofi, suurt uputust, mis surmas sadu ja jättis tuhanded kodutuks. Ning see on vaid üksainus näide.
Taiti järgi tuleb koondada 600 inimest ja 200 hetkel täitmata töökohta, tänu pensionidele minekule, jäävadki täitmata.
Kuid CBC kärbetega võivad ligi 10% CBC palgalehel olevaid kaotada töökoha. Ning nemad ju maksavad makse, igal tasandil. Ja riik peab neid siis abirahadega aitama. Kus on loogika? Taiti järgi tuleb koondada 600 inimest ja 200 hetkel täitmata töökohta, tänu pensionidele minekule, jäävadki täitmata. Mitte ainult töölistele suur löök, aga keegi ei oska hinnata, kuidas see võib saadete kvaliteeti mõjutada.
Peasüüdlaseks muidugi internet. Kus levitatakse koheselt toimunut. Kas kõik tõele vastab, seda ei oska keegi ütelda. Kuid võib ju riigi ringhäälingut, nagu Eestis tipptasemel ERRi, usaldada palju enam kui sotsiaalmeediat. Mis on vist kõige kurja juur tänases vihases ja polariseeruvas maailmas.
Sotsiaalmeedia on peavoolumeedialt imenud just uudiste leviku ning kuulutuste madalamate hindade tõttu oluliselt sissetulekut. Ning need miljardid, laekunud peamiselt Google’i tõttu, on teenitud internetikasutaja uudishimust ja laiskusest. Uus seadus C-18, mis keelab Google’il ja Facebookil Kanada meediamatejali postitamist ilma alg-allikale maksmata, on nagu hambutu tiiger. Ning seda Google ja teised teavad väga hästi. Peavoolumeedia allakäik, eriti trükis, on nii garanteeritud.
Kanada kakskeelne uudiste, muusika ja kultuuriteadete, -programmide levitaja on, nagu kõik riigi agentuurid, ministeeriumid valitsuse poolt saanud käsu vähenda järgmise aasta eelarvet kolme protsendi võrra tänavusest. Mille lõpprehnutt pole veel revisjoni läbinud. Kui osad streigivad, et raha juurde saada, siis teistelt võetakse see jubagi raskel majanduslikul ajal ära. Ning nii on mitmes avalikus sektoris, ka tervishoius. Samas CBC ladvik saab teatavasti ikka jõuluboonuseid. Ärme isegi erasektori ahnusele mõtlemegi.
Paljud internetiga kodusolevad arvavad, et raadiot pole enam vajagi. Kohesed uudised on Google’i kaudu olemas ja voogedastuse kaudu (mis on kahjuks eesti keelde end kinnitanud kui striimimine) on meelelahutuseks tohutu valik. Nutiseadmest ja internetiühendusest piisab. Ent mõlema eest peab maksma. Ning voogedastuskeskkonnad nagu Spotify on tihti maksulised sellele otsa. Elektrivoolu eest peame samuti maksma, aga see on pigem eluvajadus, mitte luksus.
Ning kui elektrivool katkeb, WiFi levi ei ole, siis saab patarei jõul ikka kuulata. Tähtis Kanada kolkanurkades.
CBC raadio igatunnine uudistesaade on vaid viie minuti pikkune. Nii eemaldades konspiratiivsemat materjali, ainult olulise toimunu ettekanne. Neutraalselt ja usaldatavalt. Ning kui elektrivool katkeb, WiFi levi ei ole, siis saab patarei jõul ikka kuulata. Tähtis Kanada kolkanurkades.
Kes lapsena mäletas, et raadiovastuvõtja vahetati CBC lainepikkuselt õhtuti ainult hilja, selleks et saaks rahustavat džässi kuulata, mäletab, et isegi täiskasvanuks saades, enese katuse all elades, lõpetas ringhääling kesköösel saadete eetrisse saatmise. Nüüd on raadios nii uudiseid kui muusikat ööpäevaringselt, et internetiga konkureerida.
Eetrist kuuldu pole kunagi nii elus, ilus või sügav kui elamus kontserdisaalis. Midagi ikka jääb vajaka. Inimlikkus ja otsene kontakt esinejatega puudub. Kuid aseainena raadiosaade taustaks kas tööl või õhtuti pingeid maandades, täidab rolli, millest pisikesele ekraanile keskendujad aru vist kunagi ei saa. Ajal, kui kõik manguvad, nõuavad raha, ainult raha, streigivad, on kahju kuulda, et maksumaksja poolt rahastatud ringhäälingut ei hinnata nii nagu peaks.
