Ma jõudsin küll vist iga viimase kui inimese enda ümber oma juttudega ära tüüdata, kuidas Eestis oli kombeks alles jõululaupäeval kuusk toas püsti panna ning alustada talviste pühade nautimist. Või peaaegu, kui ei pidanud veel seaprae, hapukapsaste ja verivorsti küpsetamisega jändama. Jätsin targu nimetamata, et eestlaste kommetele vastupidiselt oli see kuusk siis toas kolmekuningapäevast kauemgi, ikka jaanuari lõpuni kui mitte kauem. Vähemalt meie kodus.
Esimeste jõulude ajal siin uuel maal proovisin – nagu kord ja kohus – kuuse ,,õigel päeval“ tuppa tuua, kuid mida polnud, seda polnud. See tähendab, et terve linn oli kuuskedest tühi. Välja arvatud muidugi need, mis kõvasti juurtega maa küljes kinni ning mille peale mul hammas kuidagi ei hakanud. Ometigi olin ju veel mõni päev tagasi näinud mitmel pool ajutise aiaga piiratud alasid, kus kuuski jalaga segada. Nüüd puhus jäine tuuleiil samas kohas üksikuid okkaid minu poole. Viimaks pidin mitu head rahatähte välja käima kuuseokstest kokku sätitud hirmkalli kaunistuse eest, sest kuusest endast võisin sel aastal suu puhtaks pühkida.
Tol hetkel oli mul suureks rõõmuks kuusk olemas, mida ma loomulikult enne jõululaupäeva tuppa üles ei sättinud.
Järgmisel aastal olin juba targem ega häirinud peaaegu kedagi oma lugudega Eesti kommetest. Enamik läksid minust igaks juhuks suure kaarega mööda, et ma nende jõulutuju ei rikuks. Surusin hambad kokku ning seadsin sõbranna soovitusel juba õige varakult sammud IKEA poole, kus kuuski peaaegu tasuta jagati. Igaüks sai kuuse hinnaga täpselt samas summas kupongi, mille eest võis järgmisel aastal nende poest midagi osta. Selline tore asi on tänapäevaks kadunud, nii nagu kuusedki rootslaste poe kõrvalt. Aga tol hetkel ma nii kaugele veel ei osanud mõeldagi. Tol hetkel oli mul suureks rõõmuks kuusk olemas, mida ma loomulikult enne jõululaupäeva tuppa üles ei sättinud. See oli ilmselgelt viga. Sest kui kuusk oma täies ilus püsti sai, siis pudenes talt okkaid nagu vett vanaema pestud linast, mis polnud korralikult välja väänatud. Lohutasin, et vähemalt kuuse – vabandust – okka lõhna oli tuba täis.
Inimene õpib vigadest. Juba järgmiseks detsembrikuuks olin iseendaga rahu teinud ning kuusk läks üles kaks nädalat enne jõululaupäeva. Oli küll ilus. Isegi natuke liiga ilus, kippus mingi kuri hääl mu sees kriitikanooli pilduma. Kaunistused tuli peaaegu et kuuse peale kleepida, sest väga raske oli neid nii tihedate okste vahele rippuma saada. Kui siis sõbra majas nägin sellist hõredamat isendit, mis ta isa talumaadelt pärit, sulas mu süda kiiremini kui vaha kuuma leegi valguses. Hardusega mõtlesin kõigile nendele kuuskedele, mis Eestis lapsepõlvekodus olid, ja mis, olgem ausad, tol ajal mõnikord üldsegi vaimustust ei tekitanud. Need olid just sellised, mille okste vahele jäi parasjagu ruumi ehetele ja isegi väikeste küünalde jaoks. Siinsete tihedate kuuskede puhul kujutaks see tõelist tuleohtu. Kaalusin isegi korraks, et palun Kivitaadil mõned oksad vahelt välja raiuda, kuid mõtteks see ainult jäigi.
Ning minu jaoks esimest korda üle poole sajandi tulid jõulukaunistused tuppa lausa rohkem kui kuu aega enne särisevat jõulupraadi.
Nagu ütlesin, inimene õpib oma vigadest, aga samas on meis oskus erinevate asjadega ajapikku harjuda. Nõnda ei tundu enam üldsegi imelik, kui pärast Halloweeni jõulud peaaegu et koju tulevad. Ning minu jaoks esimest korda üle poole sajandi tulid jõulukaunistused tuppa lausa rohkem kui kuu aega enne särisevat jõulupraadi. Sest miks mitte! Kui midagi rõõmu valmistab ning hingele pai teeb, siis mis neist kommetest.
Nüüd süütan igal õhtul kuuseokste kõrval küünla ning elan armsas ootusärevuses. Ilmselgelt ei pea kuusk kauem vastu kui kolmekuningapäevani. Aga lohutan end teadmisega, et vähemalt sellest traditsioonist hakkan lõpuks ometi kinni pidama.
