Ma jõudsin küll vist iga viimase kui inimese enda ümber oma juttudega ära tüüdata, kuidas Eestis oli kombeks alles jõululaupäeval kuusk toas püsti panna ning alustada talviste pühade nautimist. Või peaaegu, kui ei pidanud veel seaprae, hapukapsaste ja verivorsti küpsetamisega jändama. Jätsin targu nimetamata, et eestlaste kommetele vastupidiselt oli see kuusk siis toas kolmekuningapäevast kauemgi, ikka jaanuari lõpuni kui mitte kauem. Vähemalt meie kodus.
Esimeste jõulude ajal siin uuel maal proovisin - nagu kord ja kohus - kuuse ,,õigel päeval“ tuppa tuua, kuid mida polnud, seda polnud. See tähendab, et terve linn oli kuuskedest tühi. Välja arvatud muidugi need, mis kõvasti juurtega maa küljes kinni ning mille peale mul hammas kuidagi ei hakanud. Ometigi olin ju veel mõni päev tagasi näinud mitmel pool ajutise aiaga piiratud alasid, kus kuuski jalaga segada. Nüüd puhus jäine tuuleiil samas kohas üksikuid okkaid minu poole. Viimaks pidin mitu head rahatähte välja käima kuuseokstest kokku sätitud hirmkalli kaunistuse eest, sest kuusest endast võisin sel aastal suu puhtaks pühkida.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
