Evangelist Johannes toob meieni selle Sõna loova väe: „Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal. Seesama oli alguses Jumala juures. Kõik on tekkinud tema läbi ja ilma temata ei ole tekkinud midagi. Mis on tekkinud tema kaudu, oli elu ja elu oli inimeste valgus. Ja valgus paistab pimeduses, ja pimedus ei ole seda omaks võtnud.“ Johannese evangeelium 1:1-5
Jõuludes taipame, kuidas muidu nii hääletu, meie käest libisev aeg saab korraga kuuldavaks, nähtavaks ja taibatavaks. Kuuldud Jumala sõna saab kuulaja ehedalt kätte ning loob ja uuendab teda. Nii saab inimene sõnast nõnda puudutatud, et sõna hakkab teda kandma, teda pidama. Nii sünnibki, et on hetki, mil tajume aega hoopis teisiti: jumalikuna, imet tegevana, köitvana ja rikkalikult.
