Jumalast sai „ennast varjav Jumal“ alles siis, kui inimene tahtis olla midagi enamat kui see, kelleks Jumal oli ta loonud – tahtis ise olla jumal –, ning pidi esimest korda oma ajaloos kogema, et uhkus ajab upakile. Pattulanguse loos öeldakse, et kui Aadam ja Eeva kuulsid Jumala häält, siis nad „peitsid endid Issanda Jumala palge eest rohuaia puude keskele“. (1Ms 3:8)
Enda Jumala eest peitmine on sama naeruväärne, nagu arvata, et kui katame näo kätega, siis teised inimesed ei näe meid. Tulemus on vastupidine: me varjame teised oma pilgu eest, jäädes ise kogu oma lapsikuses neile nähtavaks. Täpselt nii pattulangusel juhtuski: Jumal näeb meid endiselt, tunneb meid läbi ja läbi, ent on paraku ise meie eest varjatud.
Me teame, et Jumal on meie elu ja olemise allikas, Ta on meie elu tõeline valgus – ja see tähendab, et tõeliselt elamis- ja inimväärse elu elamiseks vajame ühenduse taastamist Jumala, oma Loojaga. Seni, kuni Ta on meie eest varjatud, oleme nagu teeröövlite poolt paljaks riisutud teekäija halastaja samaarlase tähendamissõnas: meie ainus lootus on, et tuleb keegi, kes meid päästab, tolmust üles tõstab, puhtaks peseb, ravib, toidab ja kosutab.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
