Jah, just teistmoodi on see raamat. Välimus on petlik. Kergitad kaant, süvened sisusse ja taipad, et raamat on kõike muud kui tavaline. Ka mitte lasteraamat selle sõna täpses tähenduses. On ikka lasteraamat küll, aga kindluse mõttes peaksid lapsevanemad selle enne läbi lugema. Ei, kõigepealt ikka vanavanemad, siis vanemad ja alles siis lapsed. Need, kelle jaoks raamat on kirjutatud.
Sissejuhatus võib tunduda tarbetult pikk ja keeruline. Kahjuks ongi elu meid sellisteks muutnud, et lihtsa asja juurde pääseb ainult keerulist teed pidi. Autor ise on kujukas näide: õppis eesti keelt ja kirjandust, siis metsandust ja alles siis avastas, et kõige paremad õppetunnid annab mets ise, kui sinna elama asud. Koolis õpetati metsakasvatust ja –kasutust, metsahindamist ja metsakaitset, aga mitte metsas elamist. Kui metsast saab su kodu, siis alles hakkad teda hoidma. Ja tundma, et oled ise hoitud.
Moodsa aja suurim pahe on, et see on võõrutanud inimese loodusest. Eesti rahvast puudutab see eriti valusalt. Eestlane on iidsest ajast olnud metsainimene. Alles möödunud sajandi teisel poolel algas urbaniseerumine ja sel protsessil näib olevat ainult gaasipedaal. Puudub pidur, rääkimata tagurpidikäigust. Tagasi metsa ja ürgse looduse juurde pääseb vaid see, kel on julgust kihutavalt sõidukilt maha hüpata, et jalgsi edasi sammuda. Kõne all olev raamatukene oma tosina puu- ja kuulooga üritab tänapäeva noort nutiseadme-maailmast kättpidi tagasi looduse harmooniasse tirida. Mõnel määral võib see isegi õnnestuda, kuid paljudel juhtudel näib noorele, et raamat on kirjutatud võõras keeles. Siis on hea, kui raamatuga eelnevalt tutvunud vanemad on suutelised tõlkima.
Puude all samblasel pinnal leidub marjamättaid, läbi maakamara tungivad uudishimulikud seened, metsloomade ja –lindude olemasolust annavad märku rebaseurud, karutihnikud ja loendamatud linnupesad.
Autori kaksteist lugu on hästi valitud, osavalt seostatud puu positiivsete omadustega ja mõnusalt serveeritud Piia Maiste illustratsioonide toetaval taustal. Kui tingimata otsida puudujääke, siis tahaks autorile meelde tuletada, et kodune mets ei koosne ainult puudest. Puude all samblasel pinnal leidub marjamättaid, läbi maakamara tungivad uudishimulikud seened, metsloomade ja –lindude olemasolust annavad märku rebaseurud, karutihnikud ja loendamatud linnupesad. Hukutavad rabalaukad on kaitsevalliks halbadel aegadel, kui metsast saab varjupaik inimliku kurjuse eest. Kuid sellest kõigest on võimalik jutustada järgmistes raamatutes.
Ei, see raamat ei ole ainult lastele. See on kõigile, kes mäletavad, et nad on kunagi lapsed olnud. Neile, kelle lapsepõlv oli metsaga tihedalt seotud. Ja neile, kes saagi teritades unustavad, et metsal on tohutu hulk väärtusi, mida pole võimalik rahasse ümber arvestada.