Mina siis, vihmavammus üll, nokkmüts sagedate sagarate vastu kiharate kaitseks pähe litsutud, lähen jalgsi naabruskonna ringreisule. Hiljuti inämp ja inämp suure tee juurde oma uue kaasvilusoohvi Mikeiga maailma parandama. Tema, nigu möödunud nädalil kirjutasin, vastutab selle eest, et autojuhid algkoolilapsi ristmikul maha ei niidaks. On ju kik sohvrid kudagi tissträkted roolis olles.
Mäletate ehk, et Mikeiga arutasime seda, et ristiusust, üldse usust, religioonist ei tia lapsed midagit. Aga neil on valejumalad, taskutelefonid mis on alati peos. Kummardavad neid nii, et on sõltlased. Pühade järgselt rääkides lisas tuttav seda, et need õpetajad, kellega ta ommukuti räägib on elurõõmsad ja reipad, pärast viimast koolikella aga roidunud ja vahel isegi turris. Omavoliliselt pakuvad, et lastega on väsitav korda pidada. Ei kuula sõna, peidavad nutitelefonid laua alla, isegi kui nende vaatamine on keelatud. Korralekutsumine segab õppimise ja õpetamise struktuuri. Kudas sa igal ühel silma peal pidada jõuad?
Ei ma neist Feisspukkidest, Tikk-takkidest midagi tia, olen aga kuulnud, et nende kaudu levitatakse kiksugust pääliskaudset rämpsu.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
