Sealt edasi - „vihm ajab õied vihmavarju // ja vihmavarjud õide.“ Kas pole nii, eriti tänavu, ku raadiost teatati, et juba enne jüripäiva oli vihma sadand poole rohkem kui keskmise, terve pika ja halli aprillikuu normi.
Õieti, õitele mõeldes, vihm ajab nende juurest tuppa ja mõtlema. Siis võivad ka sõnad õide minna. Mõnd paneb vihm luuletama, päris riime, tõsiseid, aga ka vallatuid. Eks minagi taha neid vorpida, küll mitte krossilikult. Ja nigu temake teab, minu luuletusi ei maksa kuulata, veel vähem lugeda. Sestap ongi minu looming sahtlisse kirjutatud. (Pandeemia aegu jagasin Karlaga oma haikusid kõnõtraadi kaudu. Mu haikud panid ta haigutama.)
Ku tuju vihmakseks läheb, astun tihti riiuli man, haaran sealt köite vahele jõudnud kogusid. Kuna luuletustega ongi just nii, et neid saab, õieti tuleb uuesti üle lugeda. Igal korral toovad tuttavad read uut maiku, hõngu, just samuti ku siis, ku astud õue ja tuttav põõsas on eilsest isegi värskemas ilurüüs. Iga uus päev toob uut mõnu, iga tuttav luuletus toob mitte ainut äratundmisrõõmu, aga uut värvingut elule. Sest miks mudu luuletada, ku tabada neid hetki mis on ja siis ei ole, paigas ja siis kaduvad? Selleks, et sädeleda piiskade poolt toodud uues kuues.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
