Telli Menüü

Kivimoori kirjanurk: Võsõvanka päev

Seekord ei taha ma kiisust, ei kutsust ega muust sellisest kirjutada. Olen just koju jõudnud. Pisut väsinud, aga omamoodi rahul. Nagu oleks ei tea millega hakkama saanud. Muidugi pole see eriti midagi suurt. Osalesin juba kolmandat korda ukrainlaste korraldatud vyshyvanka päeva paraadil. Tunnistan, et olin mõnda aega tagasi üks paljudest, kellel polnud aimugi, mida ukrainlased tähistavad ja mida mitte. Kuni meie ühine kuri naaber otsustas mitu aastat tagasi alanud visiseva sõja lõpule viia ning meile, eestlastele, nii olulisel päeval pisut üle kahe aasta tagasi Ukraina tormijooksuga ära võtta. Nüüd lõpuks ärkas muu maailm ning kõik Ukrainaga seotu jõudis ühte- või teistpidi pea viimse kui inimeseni. Või vähemalt nendeni, kelle jaoks Euroopas toimuv tähtis on.

Kaks ukraina kaunitari - Sophia ja Marichka, kes valutavad südant Ukraina pärast.

Eks ma nõnda sinna vyshyvanka ehk siis tikitud pluusi päevale sattusingi. Sest mulle tundus väga oluline igal pool ja igal ajal oma toetust ukrainlastele näidata. Või vähemalt nii palju, kui jaksasin. Kuigi selle ,,jaksamisega“ on ka omamoodi suhe, sest kui ühel ukraina sõduril peab olema jõudu lahingus vastu pidada, siis mille üle mul kurta, kui saan peale korraks väljas käimist jälle oma turvaliste koduseinte vahel kohvitassi ja raamatuga (või hoopis ,,Eesti Eluga“) mugavasse tugitooli sooja teki alla pugeda.

Vyshyvanka (või õieti küll eesti keeles võšõvanka) on neil üsna uus tähtpäev. Alguseks peetakse aastat 2006, kui üks ülikooli tudeng selle mõtte välja käis. Ta arvas, et selline päev võiks olla abiks nende kultuuri ja traditsioonide püsimisel, aga ka tutvustamisel muule maailmale. Nüüd on päeva tähistamine levinud ukraina kogukondadesse üle maailma ning väga paljudes riikides toimub sel päeval erinevaid üritusi. Isegi Kanada peaminister ning mitmed parlamendiliikmed võtavad vaevaks endale ukraina särgid selga panna.

Panin minagi oma vyshyvanka selga ning marssisin taas kord ukrainlaste kõrval mööda Bloori tänavat High Parki nende poetessi mälestussamba juurde. Seekord ei jäänudki silma ühtegi teist lippu peale Ukraina ja Valgevene. Muidugi võis olla, et teistest rahvustest osalejatel olid samasugused pisikesed lipukesed käes kui minulgi. Mis tähendas, et kolme tuhande osaleja seas oli neid üsna raske leida. Aga ma ei tundnud end sugugi üksi. Nii mõnigi ukrainlane saatis minu poole tunnustava noogutuse, kui meie trikoloori ära tundis. Üks hõikas mulle: Slava Estonii! Mis mind pisut ehmatas, sest ma ei teadnud, kuidas sellele täpselt vastata. Sest olen nii harjunud Slava Ukraini! ja sellele järgneva Herojem slava! kuulmise ning kaasa hõikamisega. Nüüd oskasin vaid ukrainakeelse aitäh poetada. Sain ka jutusoonele paari ukrainlasega, kes mõlemad on nõukogude võimu all elanud. Üks küll ainult lapsepõlves, teine ka täiskasvanuna. Kuid mõlemal jagus hulgaliselt tänusõnu Eestile ja eestlastele.

Täismahus artikkel on loetav Eesti Elu tellijatele

Igal nädalal toome me sinuni kõige olulisemad kogukonna uudised ja eksklusiivsed lood uutelt kolumnistidelt. Räägime eestlastele südamelähedastest teemadest, kogukonna tegijatest ja sündmustest. Loodame sinu toele, et meie kogukonna leht jätkuks pikkadeks aastateks.

Hind alates $2.30 nädalas.

Vaata tellimispakette

Loe edasi