Evi Oder on kogenud kaotusvalu ja taasleidmisrõõmu
Saatusel on kaks kätt nagu inimlapselgi. Kurakäsi on karm ja lööb valusaid hingehaavu. Ajavoolu kulgedes kergitab saatus parema käe, mis pehmelt libiseb üle paranenud haavade ja paitab arme.
1929. aasta novembris Tartu linnas sündinud tütarlaps nimega Evi Möller sai saatuse kurakäelt karvustada juba varanooruses. Esimesed eluaastad Taaralinnas olid ilusad. Isa Karl Möller pidas talurahvakauplust ja oli sel alal edukas. Tal oli õige ärimehe vaist, ostjaskond pidas temast lugu. Ka pisike Evi õppis juba varakult isa tehtud otsuseid õigeks pidama. Laps sirgus isa-ema hoolitsuse ja neli aastat vanema venna kaitsva käe all.
1936. aastal löödi perekonnaidülli valus mõra. Vanemad irdusid teineteisest ja lahutasid abielu. Vend Ilmar jäi isaga, Evi emaga. Kuue-seitsmeaastasele tüdrukukesele olid mõlemad vanemad armsad, elumuutus tegi hingele haiget. Õnneks jäid mõlemad pooled samasse linna elama ja vanemate sobimatus ei kandunud edasi lastele. Evi leidis sageli tee tuttavasse poodi, kus isa leti taga kliente teenindas, ning püüdis vältida lävimist tema uue abikaasaga, kes Evisse kõige sõbralikumalt ei suhtunud.
1940. aasta võimuvahetuse ja sellele järgnenud punase okupatsiooniaasta suutis Mölleri pere suuremate vapustusteta üle elada, kuid hoiatussignaal oli antud. Kaupmees kandis kurnaja tiitlit, kellel nõukogude süsteemilt midagi head oodata ei olnud. Sakslaste saabudes oli ta küll taas oma kaupluses peremees, kuid nende sõjaõnn lõi kõikuma ja ettenägelik papa Möller asus katsesarvi sirutama, et oma peret idast läheneva ohu käest päästa.
1944. aasta sügis tuuseldas Evi hingeelu põhjalikult ja mitmetahuliselt. Plussipoolel seisis asjaolu, et kaupmehest isa oli sooritanud oma elu osavaima äritehingu: kaubelnud endale välja rootsi rahvuse. Rootsi oli sõjast puutumata riigina kõigi unistuste objekt, haljendav oaas suures vaenukõrbes. Saksa võimud andsid eestirootslastele loa oma päritolumaale siirduda. Papa Möller oli suutnud neid veenda, et ta on Rootsi sõduri vallaspoeg. Nüüd on ta valmis kogu perega siirduma oma isa kodumaale.
Pere koosseisu küsimus oli aga sootuks keerulisema ilmega. Poeg Ilmar oli sõjakeerisesse kistud, tema saatusest polnud omastel mingit aimu. 1925. aastal sündinud mehed said Saksa armee koosseisus teatavasti kõige rängemalt kannatada. Nad paisati, suhteliselt vähese väljaõppega, ränkadesse lahinguisse. Ilmar sattus kuulsusrikkasse Narva pataljoni, kodumaa saatuslikel päevil viibis ta teadmatuses. Evi suhtes leppisid lahkuläinud vanemad kokku. Isa tundis, et tema kohus on tütar ohutule maale toimetada, ema nõustus ega teinud takistusi.
Lapseohtu Evi seisis mitmekordse kaotuse lävel. Lisaks kodumaale tuli lahkuda emast, kes oli ta üles kasvatanud. Teda kaasa võtta polnud võimalik. Vend Ilmari oleks isa meeleldi üle mere toimetanud, kuid temast polnud teada sedagi, kas ta on üldse elus. Neljateistkümneaastane tuhkatriinu pidi lahkuma võõrasema käekõrval. Õnneks oli tal isa näol kindel tugi olemas.
Laev, mille pardal loodeti neutraalsesse Rootsi jõuda, pidi olema eestirootslasest pastor Ivar Pöhli mootorpurjekas ,,Triinu“. See lahkus Tallinna sadamast 20. septembril, kolm päeva enne Eesti pealinna vallutamist punavägede poolt. Evi oli täielikult alistunud oma saatusele, kuulas ainult isa korraldusi ja allus neile masinlikult. Neil oli paljude teistega võrreldes kaks suurt eelist: nad ei tarvitsenud oma merereisil sakslasi karta ja meri polnud veel liialt tormiseks muutunud.
Laev jõudis õnnelikult Rootsi randa, reisijad paigutati põgenikelaagrisse. Evi pandi laste hulka ja sai Rootsi kuningalt kingituseks uued riided, mantlist aluspesuni. Praktilise meelega isa võttis esimesel võimalusel ette reisi Eskilstunasse, kus olid suured metallitööstused. Ta otsis üles firma, kellelt oli kaupa tellinud, tutvustas end nende toodete endise vahendajana välismaal ja palus tööd. Leidiski töökoha ja mitte ainult endale, vaid ka alaealisele Evile. Evi pandi vabrikus haamreid värvima, tegi seda hoole ja andumusega, et leivaisadele head muljet jätta.
Nii püüdlikult kui Evi ka haamrivarsi ei pintseldanud, polnud meister temaga rahul. Tuli kurjustaval toonil noomima, kuid väike rootslasevõsu ei osanud esivanemate keelt, vaatas ülemusele mõistmatul pilgul otsa ja kehitas abitult õlgu. Tüdruk viidi direktori juurde, kes oskas natuke saksa keelt. Seda oli koolis õppinud ka Evi ja mõlema hädisevõitu võõrkeele oskuse abil sai selgeks rahulolematuse põhjus: töötempo oli liiga aeglane. No see väike viga oli kergesti ravitav – auru juurde ja oligi rahu majas.
Kui Stockholmis avati eesti õhtugümnaasium, alustas Evi pooleldi iseseisvat elu. Ta üüris Stockholmis kellegi kaasmaalase juures ühe toa, käis päeval tööl ja õhtul koolis. Jõudis omandada eestikeelse keskhariduse ja ka rootsi keel ei tekitanud enam probleeme. Probleemid kerkisid üles teisel, juba varemkogetud tasandil.
Sõda lõppes, kuid pagulaste jaoks mitte loodetud tulemustega. Võidukas Nõukogude Liit hakkas nende vastu ebatervet huvi tundma, nende esindajad käisid peibutusjuttudega oma ,,eksinud lambukesi“ tagasi meelitamas. Pärast balti sõdurite välja andmist ei tundunud Rootsi enam turvaline. Paljud pidasid paremaks üle ookeani kaugemale rännata. Ka kaupmees Möller kaotas oma väidetavate rootsi juurte vastu huvi ja otsustas koos perega Kanadasse ümber asuda. Kunagi 1949. aastal randus nende laev Halifaxis. Sealt edasi reisiti Torontosse, mis polnud veel Välis-Eesti pealinnaks kujunenud, kuid arenes jõudsalt selles suunas.
Saatus väsis hingehaavu tekitamast ja pööras Evi poole oma lahkema palge. Läbi mitmete vintsutuste oli Torontosse saabunud ka ta kadunud vend Ilmar. Ta oli viibinud haavatuna Itaalias ameeriklaste juures sõjavangis. Sealt vabanedes veetnud mõne aasta Saksamaal põgenikelaagris, kus lõpetas sõja ajal pooleli jäänud õpingud gümnaasiumis. Rändas pärast kooli välja Kanadasse ja tervitas nüüd isa ja õde oma tasase heatahtliku naeratusega.
Ajapikku selgus, et ka Evi ema oli põgenenud Saksamaale ja sealt emigreerunud Ühendriikidesse. Ta elas Connecticuti osariigis koos oma uue elukaaslasega. Ka ema ja laste kohtumisrõõm oli suur.
Evi töötas kontoris ja jagas sõbratariga korterit. Eesti noored lävisid omavahel tihedalt, nende seltskonda sattus Ilmari klassivend Saksamaa põgenikelaagrist. Juhtus, mis oli juhtuma määratud. 31. juulil 1954, kui Evi laulatati hiljem skaudijuhina tuntuks saanud Evald Oderiga, osalesid nende pulmapeol nii ta vend kui ka mõlemad vanemad oma uute elukaaslastega.
Sellest abielust võrsus neli toredat tütart, kelle kasvatamine lasus suuresti Evi õlgadel. Abikaasa tegevus telefonitehnilise tööjuhatajana viis ta sageli pikemaks ajaks kodust eemale, Evi pidi üksi hakkama saama. Saigi, ja teadmine, et kunagi laiali paisatud pere on taas harmoonilises ühenduses, andis jõudu. Ka suhted võõrasemaga paranesid.
Kui Evi ema kaotas oma elukaaslase, tõi tütar ta enda juurde Torontosse ja leidis talle eluaseme Ehatares. Ema sai veeta oma elu lõpupäevad kaasmaalaste keskel ja nautida armastava tütre hoolitsust.
Ka oma kaotatud kodumaa sai Evi omapärasel viisil tagasi. Just siis, kui laulva revolutsiooni lained Eestimaa kohal nii võimsalt möllasid, et ähvardasid orkaaniks paisuda, lõpetas noorim tütar Siiri Torontos ülikoolis õpingud rahvusvaheliste suhete, prantsuse ja saksa keelte alal. Südi loomuga tüdruk teatas vanematele, et ta on otsustanud Eestile appi minna. Milleks püsida pealtvaataja rollis ja rääkida eestlusest, kui on võimalik tegutseda? Ta asus tööle välisministeeriumis, esindades sisuliselt juba Eesti Vabariiki.
1991. aasta 21. augusti varahommikul ärkas Evi telefonihelina peale. Kuuldetorust kostus ta noorima võsu uhkusärev hääl: ,,Ema, sa ei usu, mis ma mõne hetke eest tegin!“ Kõne tuli Toompealt, kuhu viivad teed olid kivide ja raskeveokidega tõkestatud. Siirit oli palutud tööpäeva lõpul mitte koju minna, sest ülemnõukogu oli vastu võtnud iseseisvumise deklaratsiooni, mille Siiri koos sõbratariga oli inglise keelde tõlkinud. 20. augustil vahetult enne keskööd läkitati see sõnum teletornist eetrisse.
Siiri leidis endale Eestist elukaaslase. 1994. aasta juuli algupoole lendas Evi abikaasaga Tallinna, et korraldada oma tütrele pulmapidu. Päevast, mil ta ise pruutkleiti kandis, oli möödunud pea neli aastakümmet.
Juba kümmekond aastat lesepõlve pidanud Evi istub Ehatares oma voodiserval ja mõtiskleb. Oma elu valupunkte ja õnnehetki vaagides jõuab ta tõdemuseni, et kokkuvõttes on saatus talle armuline olnud.
*******
Armas lugeja! Oled teretulnud jagama oma või oma perekonna põgenemise ja uue elu sisseseadmise lugu. Palun saada oma lugu: eetalitus@eestielu.ca või Eesti Elu, 3 Madison Ave, Toronto, ON M5R 2S2.