Nagu teame ajaloost, kaotas Eesti oma iseseisvuse 1940, kui NSVL Balti riigid okupeeris. Aasta hiljem (1941) algas sõda Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel, mille tõttu tol suvel läks Eesti Saksa okupatsiooni alla. Võrreldes eelnenud Nõukogude võimule oli sakslaste valitsus meile märksa vabam, kuid käske ja keeldusid oli ka siis rohkelt. Nii näiteks ei lubanud sakslased kuulata liitlaste raadiojaamu ega levitada nende uudiseid. Eestis tarbel olnud raadioaparaadid võimaldasid aga kuulata ka nn. lühilainet, kus (olenedes antennist) võis kuulda hulga raadiosaatjaid üle maailma. Kui mu mälu ei peta, olid juba venelased hakanud keelustama selliste aparaatide omandamist. Nüüd sakslaste all jätkus too piirang; paljud olid aga oma raadiod saanud alal hoida.
Nii juhtus, et 6. juuni pealelõunal astus sisse tuttav naabrimees, kes mu isale vaikselt teatas, et oli oma raadiost kuulnud äsjatoimunud invasioonist. Sel momendil ei osanud me veel arvata, mida see tähendas, kuigi sõda kahel rindel - üha enam taganev idarinne ja nüüd avanenud uus hädaoht läänes - ei tõotanud sakslastele head.
Aga selline see olukord oli. Kui siis järgnesid uued edusammud Prantsusmaal, halvenes samal ajal idarinde seisund. Ehkki Hitler esialgu keeldus idarinnet koondamast, vallutas Punaarmee ikkagi juuli lõpus Narva. Ja 12. augusti hommikul pidime meiegi Võrust lahkuma. Tulemusena olen minagi juba 80 aastat võõrsil veetnud.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.