Karl Vaikla ja ta vendade eluteed lahutas sõda
Nende ridade kirjutamise ajaks 102-aastane (sündinud 17.1.1922) Karl Vaikla elab Toronto eakate eestlaste ühiskodus Ehatare. Selles, mille ukse kõrvale on kivisse raiutud Hendrik Visnapuu luulerida „Oleme Maarjamaa oksad sügise kullas“.
Sünnimaast kaugel elav Maarjamaa oks Karl Vaikla on mõni aasta tagasi rääkinud, et elab Ehatare mugavas toas, tuleb pensionide toel kenasti toime ja rõõmustab, et saab kord kuus Ehatares piiblitundi pidada ning kirikus abiks olla.
„Pikal eluteel läbi elatut arvestades pean vägagi rahul olema. Kõigepealt sellega, et üldse alles olen, sest tulin sõjas välja seitsmest kotist ja pääsesin tänu sõduri kaitseinglile tšehhi partisanide kätte sattumisest.“
Eestlased lahkusid 1944. aasta sügisel isamaalt mitmel moel, aga alati sunnitult. Kes põgenes läheneva terrori eest üle tormise mere Rootsi, kes sai koha Saksa vägede laatsaretlaevale, kes taganes koos sakslastega maitsi läbi Läti, Leedu ja Poola. Kes kuidas ja kes kuhu.
Kõigil oli küll õnn ellu jääda, aga millise hinnaga – Venemaalt pääsenud vend elas Rakveres edasi kodutaluta, kaks ülejäänud venda Rootsis ja Kanadas isamaata.
Kujukas ja valus näide, kuidas sõda ühe pere laiali pillutas, oli Karl Vaikla ja ta vendade saatus. Virumaa Rakvere-lähedase Päide valla Jürirahva talu kolmest poisist mobiliseeriti Karl 1943. aastal Saksa armeesse. Üks vend põgenes Vene väe tuleku eel Rootsi, teine jäi esiti kodutallu, aga tema mobiliseerisid hiljem ja saatsid oma tööpataljoni näljapajukile venelased. Kõigil oli küll õnn ellu jääda, aga millise hinnaga – Venemaalt pääsenud vend elas Rakveres edasi kodutaluta, kaks ülejäänud venda Rootsis ja Kanadas isamaata.
Karl Vaikla sõjatee, võib-olla üldse saatuse määras see, et ta oli koolipäevil noorkotkaste organisatsioonis morset õppinud. Seetõttu sai temast 1943. aasta kevadel Saksa väes mitte otseselt lahingsõdur, vaid raadiotelegrafist. Veidi anti väljaõpet Lasnamäel, seejärel lasti korraks koju vanemaid ja õdesid-vendi vaatama. See oli viimane kord, kui Karl ema-isa nägi.
Kompaniis, kus Karl teenis, oli 140 eesti poissi. Osa neist istus peilimisjaamades, klapid peas, ja püüdis morsepiikse. Tegemist oli väga vastutusrikka ja salajase tegevusega, mis seisnes venelaste morses ja šifreeritud raadioside püüdmises. Venelased muutsid igal keskööl oma kodeeringut, aga sakslased muukisid selle lahti, said teada, mida vastane kavatseb, ja liigutasid oma vägesid.
„Ma võin öelda, et pole sõjas ühtki püssipauku teinud, aga minu arvel võivad olla tuhanded päästetud kaaslased ja tuhanded hävitatud vaenlased,“ arvas Karl Vaikla.
Peilijate ülesanded olid salajased, seetõttu ei tohtinud Vaikla-sugused šifreid ja süsteeme tundvad sõdurid mingil juhul vaenlase kätte sattuda. Sestap viidi nad „kottidest“ esimestena välja ja isegi laatsaretlaevadele enne haavatuid.
Eestist Lätti viidud väeosa baseerus üle aasta Siguldas. Seal püüdsid ja dešifreerisid eesti poisid Karl Vaikla mäletamist mööda 1944. aasta 9. märtsil telegrammi „Nõukogude naised tervitavad naistepäeval isakest Stalinit Tallinna pommitamisega.“ Sigulda mäe otsa olla Tallinna põlemise kumagi aimata olnud.
„Kui Sinimägedes vihased lahingud käisid, venelased Karjalast vägesid aina juurde tõid ja need kõik ikka puruks löödi, siis võtsime iga päev vastu radiogramme venelaste langenute arvudega,“ meenutas Vaikla.
Sõjaõnn keeras sakslastele lõplikult selja 1944. aasta suveks ja eriti adusid seda need, kelle läbi info liikus. Karli kompanii ülemus ütles kord eraviisilises ja Saksa ohvitseri jaoks riskantses kõneluses lause „Meie sõda on siis võidetud, kui sellest eluga pääseme.“
Algas raske taganemine. Ümberpiiratuna ehk kotis oli Vaikla väeosa esmalt Riia all, siis Kuramaal, Meemelis, Stettinis, Magdeburgis, Tšehhis ja lõpuks Austrias Zell am See mägedes. Aga igast kotist toodi see salajaste ülesannete ning teadmistega väeosa välja.
Tšehhis sattus Karl koos eestlastest kaasteenijatega olukorda, kus teda kaitses sõduri kaitseingel. Ühes külas kästi kompaniil oodata järgmisi korraldusi, aga poistel oli igav ja nad läksid kondama. Kohtuti kenade tüdrukutega ja hakati jutlema, aga alguseks tegid sõdurid kohalikele kohe selgeks, et on eestlased, sunniga mobiliseeritud ja ei taha üldse sõjas olla.
„Plikad olid veidi vakka ja ütlesid siis – minge nüüd oma poiste juurde tagasi ja öelge, et teist keegi meiega välja ei läheks. Miks, küsisime. Aga meie ülesanne ongi teiega tutvust teha ja metsa meelitada, kus partisanid juba ootavad ja teid kõiki maha lasevad. Tšehhid ju vihkasid sakslasi Lidice ja muude külade koos rahvaga põletamise järel hirmsasti. Aga meil istus sel päeval sõduri kaitseingel õla peal,“ oli Karl Vaikla kindel.
Karl jäi esiti sellesse Müncheni-lähedasse laagrisse, kus esiti magati lageda taeva all palja maa peal ja saadi söögiks üks sõidurileib päevas 30 mehe peale.
Kapitulatsiooni järel toodi Vaikla kompanii Austriast Saksamaale Müncheni lähedale, kus 14 küla aiaga piiratud, ameeriklased ümber ja mitu miljonit sõjavangi sees. Peagi läks seal selekteerimiseks ja skriinimiseks. Sakslastest lihtsõduritega oli asi lihtne – 25 riigimarka pihku ja koju, aga eestlastel polnud kuhugi minna. Nende puhul uuriti kõigepealt, ega sõdurpoiss kogemata SS-lane olnud. Otsiti kaenla alla tätoveeritud veregrupimärke, aga Vaikla väeosa salajase töö mehi ei märgistatud ja tänu sellele oli tal ka hiljem Rootsi ning Kanada meditsiinikomisjonidest kergem läbi saada. Iseasi, kas ta selle tätoveeringuga sinna üldse jõudnuks, sest taganemisteel Tšehhis tähendanuks SS-i märk suure tõenäosusega kohalikelt kuuli.
Selge see, et koju, kus venelased sees, minekust oli eesti poistel asi väga kaugel. Karl jäi esiti sellesse Müncheni-lähedasse laagrisse, kus esiti magati lageda taeva all palja maa peal ja saadi söögiks üks sõidurileib päevas 30 mehe peale. Ära võeti kõik, mis hinge taga, isegi Tallinna kooli lõpusõrmus. Ainus, mis Vaiklale alles jäi, ja on õnnekombel alles praegugi Toronto Ehatares, oli sõdurikompass!
Sellest suurest sõjavangilaagrist viidi Karl Vaikla esiti koonduslaagrisse Dachausse, kus natsid alles veidi aega tagasi juute hukkasid, aga peagi tehti talle selle jubeda laagri värav valla, anti nagu teistelegi 25 marka ja sooviti head teed. Ent kuhu?
Karl läks vastavatud Geislingeni sõjapõgenike ehk DP-laagrisse. Tippaegadel elas seal ameeriklaste toel ja kulul kuni 4000 eestlast ning see oli lausa omaette ühiskond omakeelsete ja -meelsete koolide, kirikute, laulukooride, ajalehtede ja muuga. Ent probleemitu polnud seal Karli-sugustele vabatahtlikult või sunniviisiliselt Saksa väkke sattunuile – olid nad ju vaenlase poolel võidelnud, mitte displaced persons ehk põgenikud.
„Üritati kõik sõdurid üles leida ja välja ajada. Skriinimiskomisjonis oli ka mees, kes 1943. aastal Eestis hõiskas, et iga eestlase püha kohus on teenida Saksa armees, nüüd aga nimetas sõdurpoisse eesti rahva häbiplekkideks,“ meenutas Karl Vaikla. „Mina teadsin, et salajase väosa sõdurite kohta mingeid andmeid pole, seepärast valetasin siira näoga, et olin Eestis koolijuhatajana mobilisatsioonist vaba ja tulin põgenikuna Geislingeni. Jäetigi laagrisse, sain laagri eesti gümnaasiumi asjaajajaks.“
… maailm tundus endiselt ebastabiilne, punasest katkust oli vaja kaugemale saada.
Kaks aastat Geislingenis elatud ja seal meditsiiniõena töötanud Reedaga pere loodud, sai Karl Vaikla vend Arno kutsel Rootsi kolida. Seal polnud enam mõtet sõduriks olemist salata, Karl läks Stockholmi USA saatkonda ja rääkis, et töötas raadioluures, tunneb asja ning pakkus ameeriklastele oma oskusi. Esimene reaktsioon oli „oo jaa, väga hea“, aga nädala pärast ütlesid ameeriklased, et nemad oma sõjavendade ja sõprade venelaste järele ei luura.
Karl õppis Stockholmi ülikooli juures, Reet töötas, maalis ja kudus vaipu, elu hakkas rea peale saama, ometi pikalt Rootsi jääda Karl ja Reet Vaikla ei kavatsenud – maailm tundus endiselt ebastabiilne, punasest katkust oli vaja kaugemale saada.
Nii jõuti Kanadasse. Karl lõpetas Montreali ülikooli ja töötas Canada Cementis, oli ka Montreali eesti kooli juhataja. Kirjutas ja lavastas lastele näidendeid, hingelt koolipapana kirjutas kogumiku „Kuldne tammetõru“, mälestusteraamatu „Mõtisklusi rännakul“ ja redigeeris keeleliselt kuus Kanada eestlaskonna välja antud raamatut.
Eestis käis Karl Vaikla vaid ühe korra, 1995. aastal Rakveres koolikaaslastega kohtumas. Küll aga külastas teda Kanadas õde. Oli kohe pool aastat ja siis saadi omavahel kõik vanad asjad, sõbrad ja sugulased läbi arutatud ning Karl põhjalikult teada, kuidas isamaal elatakse.
Enn Hallik
Karl Vaikla mobiliseerituna Eestist lahkumisest, sõjateest ning Kanadasse jõudmisest kirjutati pikemalt Tiit Lääne ja Enn Halliku 2012-2018 avaldatud raamatusarja ,,Meritsi maailma“ viiendas köites „Pakku punakatku eest“.
*****
Armas lugeja! Oled teretulnud jagama oma või oma perekonna põgenemise ja uue elu sisseseadmise lugu. Palun saada oma lugu: eetalitus@eestielu.ca või Eesti Elu, 3 Madison Ave, Toronto, ON M5R 2S2.
