Alice Tomsoni pikk põgenemine läks läbi Lõuna-Aafrika
Saja ühe aastasena Torontos igavikku lahkunud Alice Orm sündis 1918. aastal Eestis Pärnumaal Varbla valla Piha küla Mihkli talus. 1940. aastal abiellus ta kohaliku veskiomaniku pojaga ja sai perekonnanimeks Tomson. Sündis tütar Asta. Oli tööd, oli õnne.
Mölluks läks 1944. aasta sügisel, kui sakslased Eestis taganesid. Need päevad ja tunnid olid Varbla mail sellised, et keegi ei võinud aimata, kes uksest sisse astub, on see oma küla omakaitsemees, vene sõdur või taganejatest maha jäänud sakslane.
„Sidusin omale padja kõhu peale, et ehk vene sõdur rasedale halastab. Juhtusingi kokku, aga ükskord päästis ohvitser mind hullemast, teine kord mind vaid küsitleti, kas olen sakslasi näinud ja kus tankid on. Aga omakaitse ja venelaste lahingut uudistama läinud naabrimees lasti maha ja naabritalu teenija leiti vägistatu ning tapetuna,“ meenutas Alice.
Raske mõista, et selles tohuvabohus, kus venelased juba sees, ent kokkupõrked sakslaste ja omakaitsega veel käisid, sai mingist laevaga põgenemisest juttu olla, aga ometi Jungermannide laev Pärnu poolt Paatsalu randa tuli. Et võtab veel sõdureid ja kohalikke ning üritab Rootsi minna.
„Selge oli, et jääda ei saa. Võtsime lapse, kutsusime kaasa mu õe Hilde, pakkisime väikese kohvri ja veidi süüa ning läksime kohe. Kaks õde ja ema jäid maha, nii kiire oli, et polnud aega hüvastigi jätta.
“… Sõdurid ähvardasid lausa relvadega, kui inimesi hakkas liiga saama,“ mäletas Alice Tomson, kuidas 21. septembril kodu maha jäeti.
Laev istus rannast eemal sügavalt vees, sest Pärnu jõukam rahvas oli trümmi kõvasti toitu laadinud, üks meier koguni 25 kasti võid. Või ja osa muudki lasti lendas hiljem Rootsi lähedal tormis üle parda, et 250 laeval olnud inimest hukka ei saaks. Paatsalus oleks rohkemgi rahvast peale mahtunud, aga see eestlase mammonausk… Sõdurid ähvardasid lausa relvadega, kui inimesi hakkas liiga saama,“ mäletas Alice Tomson, kuidas 21. septembril kodu maha jäeti.
Nagu paljud paadipõgenikud, randus ka Jungermanni laev Rootsis Gotlandil. Tuledes särav Visby oli sõjapimedusest tulnule kui muinasjutt, Rootsi sõjavägi ja lotad pakkusid sooja kakaod, piima ja suppi. Algas rändurielu Läänemere teise kalda riigis – see kestis Tomsoni perel neli aastat ja selle jooksul koliti kaheksa korda ühest paigast teise.
Põgenike turvatunne mõranes 1946. aasta 25. jaanuaril, kui Rootsi arglik valitsus 145 Rootsi põgenenud baltlasest Saksa armee sõdurit venelastele välja andis. Minema, kaugemale, siia ka jääda ei saa! Aga kuhu?
Tomsonid, kellel Kanadasse minek juba kindel, jäid uskuma jutte, mis meelitasid Lõuna-Aafrikaga. Et soe, venelasest kaugel ja tööga pidada ka hästi olema.
Rootsis kogutud säästudega ostsid osanikud 65-aastase Põhjamere kalalaeva, panid peale 1000-liitrised vee- ja õlipaagid, remontisid mootori, ostsid kaks paari purjesid ja panid laevale nimeks „Ann-Mari“. 42 reisijast 30 olid eestlased, kümmekond soomlased, kapten rootslane koos poolatarist pruudiga. Neljakuuseid beebisid oli laevas kolm, veidi suuremaid lapsi üheksa, naishingi 15. Veidigi mootorit jagavaid mehi vaid kaks.
Nii Göteborgist sinimustvalge lipu all 1948. aasta 31. juulil uhkelt Inglismaa poole seilama hakati. Mitte keegi ei osanud siis arvata, kui pikaks see laevareis kujuneb. Inglismaale jõuti merehaigetena, päris korralikke laineid saadi ka Biskaial. Portugali sadamalinnast Portost purjetati Las Palmase poole, aga tarku oli laevas vähevõitu ja nii seilati 200 miili vales suunas. Vea parandamine tähendas, et Las Palmasesse jõudes oli toit ammu, vesi ja kütus peaaegu otsas.
„Oli ka ilusaid hetki, kui soojas õhtus laevalael laulsime või oli meri hüppavaid delfiine täis. Paraku õppisime kiiresti ära, et meile vastu ujuvad delfiinid põgenevad tormi eest. Saimegi sellist mürglit, mis lõhkus meie purjed ja juhtus hullemgi lugu – keset ookeani kõrbes sisse „Ann-Mari“ mootor. Aga mu abikaasa Aleksander suutis selle tööle saada ja läbi häda me Sierra Leonesse Freetowni ikka jõudsime.“
Kolmas üllatus oli Freetowni piiskopilt, kes pakkus küllusliku vastuvõtu, aga hoiatas, et Aafrika kliimas ei soovitata eurooplastel üle kahe aasta elada. Mõtlesid siis Tomsonidki – kuhu ja miks?
Seal said põgenikud kolm ilusat üllatust. Kõigepealt kutsus kohalik Inglise kuberner „Ann-Mari“ naised ja lapsed külla, kattis neile pika laua ja söötis luksuslikult. Järgmiseks saatis Inglise sõjaväe tanklaeva meeskond põgenikelaevukesele paaditäie toiduaineid, peamiselt liha, sõdurid kuulasid meelsasti eestlaste laulu ja lõpuks vaatas laevaarst kõik lapsed üle. Kolmas üllatus oli Freetowni piiskopilt, kes pakkus küllusliku vastuvõtu, aga hoiatas, et Aafrika kliimas ei soovitata eurooplastel üle kahe aasta elada. Mõtlesid siis Tomsonidki – kuhu ja miks?
Riburada Aafrika rannikut pidi oma laevukesega allapoole seilajate järgmine sadam oli Portugalile kuuluv Sao Tomé saar, siis peatuti Angolas Lobitos ja hakati juba unistama Kaplinnast, kui vintsutatud „Ann-Mari“ hakkas nii tõsiselt lekkima, et käsipumbad enam ei aidanud ja tuli ühte Namiibia sadamasse minna. Seal jäeti laevuke maha, merereis sellel oli kestnud koguni neli kuud ja kaheksa päeva!
Kui pika ootamise järel saadi luba Lõuna-Aafrika Vabariiki siseneda, sõideti sinna rongiga ja Kaplinnas oli põgenikel vastas hulk sinna varem nii-öelda viikingilaevadel jõudnud eestlasi. Kõigepealt paigutati tulijad karantiini, naised-lapsed meestest eraldi, külastada tohtis üksteist nädalavahetustel. Hiljem leidis igaüks, kes vähegi miskit oskas või iga tööga nõus oli, omale tööotsa, paljusid aitasid kohalikud eestlased.
„Meie olime esimeses üürimajas koos õige mitme laevakaaslasega, mehed käisid erinevates ametites, mina õmblesin. Peagi pakuti mu mehele tasuvat tööd paari-kolme päevateekonna kaugusel Bloemfonteinis ja see oli tore sõbralik linn parkide, loomaaia, paraku ka liivatormide ja uskumatute paduvihmadega. Tütar Asta oli kohaliku kooli tublimaid, poeg Karl-Eric rääkis soravalt eesti, inglise ja afrikaani keelt. Kahjuks jäid mu abikaasa käed nahavabrikus väga haigeks ja me pidime taas Kaplinna kolima,“ jutustas Alice Tomson. „Eestlasi oli Kaplinnas saja ümber, saime jälle armast emakeelt rääkida, mina õmblesin jälle, mees painutas jõujaamas torusid, kortergi oli meil hea.“
Elu hakkas taas nii-öelda rea peale saama, aga Tomsonid tundsid, et nende juured Aafrika pinda hästi kinni jääda ei taha. Oli küll sõpru, aga mitte sugulasi, ja see pitsitas hinge. Poliitiliselt läks elu Lõuna-Aafrikas järjest ebakindlamaks, sest inglastele afrikaanide võimuvõtmine ei meeldinud ja võis karta mässu puhkemist. Alicega koos Paatsalu rannast põgenenud õde oli vahepeal Kanadasse kolinud ning kirjutas sealt. Tomsonid arutasid järjest sagedamini, et Kanada kliima on ju väga sarnane Eestiga, Kanadas on palju eestlasi, kultuurgi seal meiega sarnane.
„Suur ja uhke laev „Carnarvon Castle“ tõi meid Inglismaale, sealt viis „Empress of France“ meid 1955. aasta märtsis kaheksa päevaga läbi tormi Kanadasse.
Kaplinna Kanada saatkonnas tehti Tomsoni perele kõva tervisekontroll ja öeldi, et kui teil on ette näidata 1500 dollarit iga pereliikme peale, siis sisserändeks takistusi pole.
„Suur ja uhke laev „Carnarvon Castle“ tõi meid Inglismaale, sealt viis „Empress of France“ meid 1955. aasta märtsis kaheksa päevaga läbi tormi Kanadasse. Meenutasime siis, kuidas väikesel „Ann-Maril“ merehaiged olime ja neli kuud merel loksusime. Seegi oli jutuks, et poleks mu abikaasa suutnud „Ann-Mari“ kokkujooksnud mootorit ära parandada, olnuksime ilmselt kõik seal inimtühjal ookeanil surmalapsed,“ rääkis Alice Tomson. „Ega see Lõuna-Aafrikasse minek nüüd takkajärgi vaadates kõige targem tegu olnud, aga eks me olnud noored ja uljad ja tõele au andes pole selle seikluse pärast kahetseda ka midagi. Kahtsen vaid seda, et olime 1944. aasta septembri lõpus sunnitud oma kalli kodu Eestis maha jätma.“
Alice Tomsoni Eestist lahkumisest, seikluslikust merereisist Lõuna-Aafrikasse ning Kanadasse jõudmisest kirjutati pikemalt Tiit Lääne ja Enn Halliku 2012-2018 avaldatud raamatusarja ,,Meritsi maailma“ teises köites „Põlevat Eestit jättes“.
***
Armas lugeja! Oled teretulnud jagama oma või oma perekonna põgenemise ja uue elu sisseseadmise lugu. Palun saada oma lugu: eetalitus@eestielu.ca või Eesti Elu, 3 Madison Ave, Toronto, ON M5R 2S2.
