Möödunud kuu keskel avanes mul võimalus esimest korda elus reisida Uude Maailma, mis vaatamata oma väljakutsetele oli igati õnnestunud ettevõtmine. Nimelt on kodumaal Eesti Evangeelne Luterlik Kirik ja Toronto Peetri kogudus jõudnud kokkuleppele, et Isamaalt saadetakse noor vaimulikuhakatis siinset hääd rahvast kirikus teenima. Väljavalituks osutusin mina ning selle tarbeks tuli korraldada preliminaarne kohtumine. Esialgne visiit kestis natuke üle kahe nädala ning jagan põgusalt oma muljeid sellest kogemusest.
Esmalt ja kõige tähtsam – Kanada eestlased on ühed kõige soojemad ja külalislahkemad inimesed, keda eales olen kohanud. Kes mind tunneb, teab, et ma naljalt selliseid komplimente ei tee. Kuigi kodumaal on üldine sentiment, et siinne rahvas on juba liialt assimileerunud ja et meil pole nendega enam eriti midagi ühist, siis minu kogemus oli, et eestlased Kanadas on rohkem eestlased kui enamik eestlasi Eestis. Ka kipuvad eakamad põlved kodumaal unustama, et domineerivaks võõrkeeleks on viimase kolmekümne aasta jooksul kujunenud inglise keel. See tähendab, et lõviosa Eesti noori tunnevad end keelekasutuse seisukohast Kanadas vägagi mugavalt. Kui mõni väljend või termin tuleb kogemata või pooltahtlikult inglise keeles, siis ei nähta seda kui labast slängi, vaid enesestmõistetavat ja produktiivset viisi informatsiooni edastamiseks.
Teiseks, Toronto on suur koht, aga samas väga lihtne ja loogiline. Jalgsi liikudes on ära eksida võrdlemisi keeruline. Üldiselt on mul raskusi isegi kodumaal orienteerumisega, ja ütle, mis sa tahad põhjaameeriklaste tänavate kohta, aga nende süsteem toimib.
Kolmandaks, Peetri kirik on pisike kultuuripärl keset suurt Toronto linna. Mul on suur rõõm näha, kui hästi ta on hoitud ja kui aktiivselt tema eest tänini hoolitsetakse. On masendav mõelda, kui palju vanu uhkeid kirikuid on kodumaal põhimõtteliselt hüljatud ja riigi turjale muinsuskaitse ettekäändel jäetud, tehes neist de facto muuseumid. Torontos, Jumal tänatud, sellist olukorda pole. On äraütlemata motiveeriv minusugusel vaimulikuhakatisel näha, et väljaspool Eestit on EELK kogudusi, kes päriselt ka elavad! Ma ei pea silmas pelgalt Jumalateenistusi, vaid ka kontserte, kollektiivseid üritusi ja muid kogudust kaasavaid sündmusi. Väliseestlased demonstreerivad siin suurepäraselt, et kirik ei pea olema pelgalt koht, kuhu sa tuled pühapäeval tunnikeseks end külmetama. Ma mõistan, et Peetril, nagu ka enamikul teistel kogudustel, sõltumata sellest, kus nad maailmas asuvad, on olnud omajagu probleeme ja väljakutseid. Samas, probleeme on alati olnud ja alati on. Seda enam on meil raskuste esinemisel võimalik kollektiivselt tõestada oma usu visadust. Ma siiralt loodan, et Peetri kogudus on oma kõige keerulisemad ajad seljatanud ja siit edasi on smooth sailing.
Olen väikelinna soodumustega indiviid, kes ei kannata tohutuid rahvamasse, mistõttu oli seda enam kummaline, kui väga mulle need kaks nädalat Torontos meeldisid ning ütlen lõpetuseks pelgalt seda, et jään põnevuse ja suure optimismiga ootama ja lootma, et minu koostöö Toronto eestlastega tuleb viljakandev kõikidele osapooltele. Aamen.
