Selles paradiisis ei laulnud inglikoorid ega toidetud kedagi taevamannaga. Seal tehti palehigis tööd; hariti põldu, püüti kala, tegeleti paljugi muuga ja oldi õnnelik. Idülli tagatiseks oli teadmine, et suhteliselt noore vabariigi heaolu eest hoolitses pealinnas rahva enda poolt valitud juhtkond.
Pereisa Johan oli mitmekülgne meistrimees, kelle tegevus ei piirdunud ainult talupidamisega. Sauna ja väliköögiga ühise katuse alla oli rajatud sepikoda, kus ta meisterdas hobuseraudu ja kabjanaelu, rautas vankreid või regesid. Sepikoja lakas kuivatati vilja, kohviube ja koduõlle tarvis humalaid. Ka ehtsaarlaslik tuulik oli talus olemas, sealt sai leivajahu nii enda perele kui ka naabritele. Ja muidugi käis Johan agaralt kalal. Ohtra räimesaagi puhul rakendas pereema Miina hobuse ja sõitis 50 kilomeetri kaugusele Kuressaarde seda realiseerima. Öö tuli linnas veeta, et järgmisel päeval tagasi tallu jõuda.
Esimene mõra idülli löödi 1940. aasta suvel, kui koos võimuvahetusega paigutati saarele nõukogude sõjaväelased. Nad olid hajutatud laiali üle viie küla. Algul elasid nad telkides, kuid peagi seadsid mitmed end sisse tühjaks jäänud majadesse, mille omanikud olid vaikselt ja salapäraselt kadunud. Sagenesid toiduvargused nälginud sõdurite poolt ja isegi röövimised relva ähvardusel.
Pereisa Johan endise kaitseliitlasena teadis, et ta oli uute võimude juures mustas nimekirjas ja pidi end seetõttu metsas varjama, eriti siis, kui algas sõda Saksamaaga. Olud muutusid ärevaks, tulid küüditamised, nõukogude väkke värbamised ja võikad massmõrvad. Kuni ühel päeval äkki olid saarel rindest läbi murdnud Saksa sõdurid oma veokite ja lahingvarustusega.
Taas oli toimunud võimuvahetus. Järgnesid uued kohtumõistmised ja hukkamised, kuid üldiselt kulges elu rahulikumalt. Kalapüügist sai taas mingit tulu, kuigi merele pääses vaid eriloaga ja suurem osa saagist tuli loovutada okupatsioonivõimudele. Nii kestis see kolm aastat, kuni sakslaste sõjaõnn lõi kõikuma ja Peipsi taha surutud Punaarmee lähenes uuesti Eestile. Sakslased muutsid Lille talu sõjaväehaiglaks. Talupere suruti ühte tuppa kokku, ülejäänud toad ja kõrvalhooned hõivas sõjaväe ja haigla personal.
Nüüd polnud enam vähimatki kahtlust, et ka nendel tuleb põgeneda. Pere oli selles küsimuses üksmeelel, ainult vanaema keeldus kaasa tulemast ega andnud järele isa keelitamisele.
Rannarahvas muutus rahutuks, hakati pidama plaane üle mere Rootsi põgenemiseks ja neid ka teostama. Pereisa Johan vahistati süüdistatuna põgenike abistamises, kuid suutis end vabaks rääkida. Vaevalt vabanenuna koju jõudnud, külastas teda võõras noor ametnik, kes tuli teda hoiatama. Tema kohta oli esitatud kaebus uue ja palju rängema süüdistusega, mis Saksa võimude silma alla sattudes tähendanuks kindlat hukku. Suur oli üllatus, kui sümpaatne ametnik ilmutas, et kaebuse esitajaks olid naabrid, keda oli peetud pere parimateks sõpradeks. Nüüd polnud enam vähimatki kahtlust, et ka nendel tuleb põgeneda. Pere oli selles küsimuses üksmeelel, ainult vanaema keeldus kaasa tulemast ega andnud järele isa keelitamisele. Keegi peab loomade eest hoolitsema, kuni tagasi tulete! See oli vanaperenaise resoluutne seiskoht, mida ükski argument ei suutnud kõigutada.
Ka sakslased olid juba paanikas ja otsisid erariideid, et mitte sõduritena läheneva Punaarmee küüsi jääda. Mõned isegi plaanitsesid koos eestlastega üle mere pageda. Kui pereisa Johan põgenemist korraldades külas ringi käis, silmas ta ühel õhtul jalgratast, mille punased temalt kolme aasta eest olid rekvireerinud. See oli antud ühe sobiva meelsusega külamehe valdusse, kes nüüd endise okupatsiooni taaskehtestamist ootas. ,,Võtsin taskunoa ja lõikasin kummid läbi,“ teatas Johan abikaasale rahuldustundega. ,,Las käib jala nagu minagi need kolm aastat käisin.“
1944. aasta 22. septembri õhtul kõndis pereisa Johan randa paadikuuri juurde ja asus loopima võrke oma 22 jala pikkusesse paati, et jätta muljet, nagu oleks ta kalale minemas. Valvesõdur lähenes ja Johan tõmbus pingule, valmistudes sakslast vajaduse korral maha laskma. Kalapüügiluba oli tal kaasas, kuid see oli ammu aegunud. Õnneks osutus sõdur talle tuttavaks meheks. Eelmisel talvel oli Johan ta kõrtsi ees joobnuna lumehanges magamast leidnud ja sooja kõrtsituppa talutanud. Väljas oleks ta käreda pakase käes surnuks külmunud. Sõdur ei heitnud oma elupäästja aegunud passile pilkugi, kuigi taipas, mis kavatsustega talumees randa oli tulnud. Ta jäi kurvaks, näitas oma laulatussõrmust ja naise ja tütarde pilte. Ütles, et nad kõik on surnud ja kodu varemetes, ta elu oli kaotanud mõtte. Küsis, kui kaugel venelased on. Johan kutsus sakslast põgenikega ühinema, see aga raputas nukralt pead, surus ta kätt ja soovis head reisi.
Johan sõudis paadi peidukohta, kus teised põgenejad ootasid. Võrgud heideti paadist välja, pardale ronis kaksteist täiskasvanut ja viis last oma kompsude ja kohvritega. Johan asus rooli, kaks meest aerutasid paadi avavette. Kui maa silmapiirilt kadunud, heisati puri ja võeti kurss Rootsi poole.
Meri muutus rahutuks. Kuigi idatuul oli põgenikele esiotsa soodne, hakkas see paisuma ja muutus tormiks. Kõik olid ametis vee välja kühveldamisega. Hiigellaine viis merre laterna, muutes kompassi lugemise võimatuks. Õnneks oli Johanil olemas ka väike fosfornumbritega randmekompass, mis võimaldas kursil püsida. Pereema Miina istus Lembitu kõrval, hoides põlvedel kolmeaastast Kalevit ja püüdes teda kaitsta külma merevee eest. Järgmine laine pühkis Lembitu üle parda, kuid roolis istuv isa sai tal viimasel hetkel turjast kinni ja tõmbas paati tagasi. Siis tuli roolist vali korraldus heita merre kõik kaasa võetud varustus. See käsk täideti silmapilkselt ja igaüks kühveldas meeleheitlikult vett mistahes vahendiga, kellel kübar, kellel lapse ööpott.
Mäekõrguste lainte tagant ilmus nähtavale sõjalaevade konvoi, mis liikus otse nende suunas. Et põgenikepaadil puudus valgustus, võis loota, et neid poldud märgatud. Konvoi juhtlaeva eesotsas heitis tugev prožektor vilkuvat valgust. Olukord pani roolimehe vere tarretama. Konvoist tahapoole jäädes võidi neid märgata, ka oli oht, et konvoi tekitatud tugev järellainetus nad uputab. Ainus moodus pääsemiseks näis olevat juhtlaeva nina eest läbi loovida heas lootuses, et suudab arendada küllalt kiirust. Kui laeval prožektor põlema lõi ja paat otse valguse suunas tormas, valitses pardal hauavaikus. Just enne paadi valgussõõri jõudmist kustus tuli, roolimees rebis purje vasakule ja juhtis paadi suure sõjalaeva nina eest läbi. Kui tuli laeval uuesti süttis, olid põgenikud taas kaitsva pimeduse rüpes.
Ka torm hakkas tasapisi vaibuma. Inimesed hakkasid end liigutama ja kangestunud liikmeid sirutama. Ema Miina istus pisikese kohvri otsas, mida ainsana polnud merre heidetud. Selles peitus kogu viieliikmelise pere varandus. Hommikul tõusvat päikest tervitati rõõmuga ja pärastlõunal silmasid põgenikud maad. 23. septembril randus paat Ojamaa saarel väikeses rannakülas nimega Slite.
Oli ilus päikseline õhtupoolik. Põgenikud võeti sõbralikult vastu, kõik hingasid kergendatult. Teadmine, et oldi eluga pääsenud ja jõutud rahuliku sõjast puutumata riigi pinnale, mõjus nagu narkoos. Mõneks ajaks oli meeltest pühitud küsimus, millal ja kuidas tagasi kodusaarele pääseb. Oli ju tuldud lühikeseks ajaks. Keegi Liblikute peres ei osanud aimata, et viie aasta pärast seisab neil ees uus katsumus: sootuks pikem meresõit teistlaadi ohtudega ja mitte kodumaa suunas.
Algpäevad veedeti põgenikelaagrites. Järgmise aasta märtsis leidis pereisa Johan töökoha laevaehituse alal, mis oli aga laagrist 150 kilomeetrit eemal. Umbes kolm kuud elas ta perest lahus, kuni õnnestus leida neile sobiv korter. Mõni aeg hiljem otsustas ettevõtlik mees hakata iseenda peremeheks. Ta astus partnerlusse ühe kaasmaalasega, mehed ostsid kaevupuurimismasina ja asusid tööle. Seetõttu oli ta aga taas kogu nädala kodust ära, pääses pere juurde vaid nädalavahetustel. Töö polnud just kergete killast, eriti kuna varsti tuli ilmsiks partneri viinalembelisus. Oli päevi, kus mees ei ilmunud tööle ja rasket puuri oli tülikas või võimatu üksi käsitseda.
4000-tonnise Norra puiduveolaeva nimega Victory olid enda sõnutsi ostnud kuus ettevõtlikku eestlast, kes olid Kanadasse sõidu organiseerijad.
1946. aasta algas Johanile murettekitavalt. Rootsi valitsus andis venelastele välja üle saja väidetava sõjakurjategija, nende hulgas grupp noori eesti poisse, kelle ,,kuritöö“ oli olla värvatud Saksa lennuväe abiteenistusse. Selles valguses ei tundunud Rootsi enam turvalise asukohamaana. Teiseks haigestus abikaasa Miina, kelle neerud olid külmal meresõidul viga saanud. Ta veetis neli nädalat haiglas, kus tal üks neer opereeriti. Pärast operatsiooni tuli kodus veel kuu aega kosuda, enne kui võis taas tööle minna.
Noored kasvasid nagu noored ikka, käisid koolis ja õppisid rootsi keele suurema vaevata selgeks. Vanemad aga paljude teiste kombel haudusid plaane Rootsist lahkumiseks, sedapuhku üle Atlandi.
Uus seiklusrikas ja ohtlik meresõit algas 1949. aasta 8. septembri külmal varahommikul. Göteborgi sadamas asus laevale 160 inimest, kes viis aastat tagasi olid põgenikena Rootsi pinnale saabunud. Umbes 40 neist olid eestlased, ülejäänud läti, leedu või poola rahvusest. 4000-tonnise Norra puiduveolaeva nimega Victory olid enda sõnutsi ostnud kuus ettevõtlikku eestlast, kes olid Kanadasse sõidu organiseerijad. Kaasreisijaile pakuti võimalust hakata aktsionäridena laeva kaasomanikeks, mis tähendaks suure osa reisikulude tagasi saamist, kui laev Kanadasse saabudes müüakse. Kes investeerida ei soovinud, sõitis reisijana madalama hinnaga. Viimaste hulka kuulus Libliku pere, kelle rahalised ressursid olid investeerimiseks liialt napid.
Laev seisis sadamas 17 päeva. Reisijail tuli läbi ajada kesise ja üksluise toiduga ning taluda kitsaste koide ebamugavust. Ühel ööl kella kolme paiku tõusis kära ja kõik käsutati tekile. Selgus, et laev oli ööpimeduse varjus sadamast lahkunud ja karile jooksnud. Sadamapolitsei oli neid jälitanud ja lahkumist takistada püüdes isegi paar hoiatuslasku tulistanud, kuid lõpuks tagasi pöördunud. Nüüd käsutati kõik reisijad laeva ahtriotsa, et hõlbustada tagasikäigul karilt pääsemist.
26. septembri hommikul, kui laev taas sõitu jätkas, said reisijad teada, et laeva eesotsa vigastuse tõttu oli kaotatud umber 80% joogiveest. Tuli ilmsiks ka ebameeldiv tõsiasi, et laeva kapteni ülesannetes tegutseval mehel olid ainult 3. tüürimehe paberid. Järgmisel päeval hulpis laev sihitult, keegi püüdis tähtede järgi kurssi määrata. Otsustati paat merre lasta ja neli meest aerutas eemal vilkuva majaka juurde, et selgitada asukohta. Vahepeal lasi keegi kapteni kabiinis joobnudpäi laeval eemale triivida, unustades paadi ja sõudja. Ühe paadis viibija abikaasa resoluutsel nõudmisel käivitati lõpuks mootor ja käed rakku sõudnud maakuulajad võeti pardale. 30. septembri keskpäeval randus Victory Corki sadamas Iirimaal. Norra lipu asemel heiskas laev Eesti lipu.
Lembitul algas koolisundus, taas uues riigis ja umbkeelsena. Inglise keeles suutis ta lugeda numbreid ühest kümneni ja tundis väljendit ,,shut up“. Sellega ta keeleoskus piirdus.
Kaks päeva tuli reisijail laeval püsida ja oodata paberite klaarimist, enne kui kedagi maale lubati. Kogu aeg tungles kail kohalike elanike hulk, kes huviga uudistasid kummalisi reisijaid. Peagi selgus, et Iiri võimud ei lubanud laeva merele, pidades seda eesotsa vigastuse tõttu sõidukõlbmatuks. Oktoobritormid olid tulemas ja laeval puudus kapten. Reisijad olid mures – näis, et neil pole muud teed kui jääda Iirimaale. Ka valitsus oli segaduses ega teadnud, mida nii suure hulga uustulnukatega peale hakata.
Põgenikele leiti ajutine majutuspaik sõjaväelaagri barakkides. Seal nad siis konutasid oma kohvrite ja kompsude kõrval, silmitsesid murelikult oma kahanevat kapitalivaru ja ootasid olukorrale mingit vastuvõetavat lahendust. Lembitul algas koolisundus, taas uues riigis ja umbkeelsena. Inglise keeles suutis ta lugeda numbreid ühest kümneni ja tundis väljendit ,,shut up“. Sellega ta keeleoskus piirdus.
Novembri algul ilmus baraki teadetetahvlile sõnum, et Kanada valitsuse esindajad Iirimaal on valmis teostama arstlikku kontrolli viisataotlejaile. Libliku peres läbisid kontrolli õnnelikult kõik peale pereema Miina, kel avastati kopsuplekk. Viisakeeld põhjustas peres ärevust ja vaidlusi, kus kõik osapooled ilmutasid saarlaslikku kangekaelsust. Johan polnud valmis abikaasat üksi maha jätma ja leidis, et sel juhul tuleb kogu perel Iirimaale jääda. Miina raius vastu, et mingu isa lastega Kanadasse ja seadku seal elu sisse, tema tuleb neile hiljem külla. Lapsed ei leppinud sellega, tahtsid üksmeelselt emaga jääda, sõitku isa üksi. Asi lahenes siiski õnnelikult, kõik said lõpuks viisad. Sõidupiletiks nappis raha. Päästjaks tuli keegi altruistlik Inglise lord, kes annetas põgenikele üsna kopsaka summa, millest sai osa ka Libliku pere. Jõulud tuli veel Iirimaal veeta, kuid 9. jaanuaril lahkus Corki sadamast 20.750-tonnine reisilaev nimega Franconia sihiga Halifax Kanada idarannikul. Lembit meenutab esimest kuninglikku õhtusööki laeval lillede ja peene portselaniga lauas. Kasvueas poiss ahmis süüa ja mõne tunni pärast saatis maitsva roa tormisel merel üle reelingu. Ema Miina oli merehaigusest nii kurnatud, et ei ilmunud kogu reisi vältel enam toidulauda. 16. jaanuaril 1950 pani pere jalad Halifaxi sadamas Kanada pinnale.
Ei või iial ette aimata, millest elus võib kasu olla. Liblikud pääsesid väiksema majandusliku kahjuga tänu vaesusele, mis ei võimaldanud neil Victory aktsiaid osta. Pikkamisi saabus selgus, et reisi korraldajad ei olnud laeva ostnud, vaid aastaks rentinud. Seega ei olnud neil mingit õigust aktsiaid müüa. Sõidukõlbmatu laev jäi Corki sadamasse, kust Norra laevakompanii selle pärast aasta möödumist kodusadamasse toimetas. Ettevõtlikud rentijad pistsid väärtusetute aktsiate müügist saadad raha taskusse ja siirdusid jõukate meestena Briti Columbiasse.
Visa sõrulaste pere kinnitas pärast teistkordset põgenemisretke kanna Torontos ja asus oma elulaevukest rahulikumasse vette juhtima. Kõik pere kolm last abiellusid ja soetasid pered. Lembit leidis uue eluaseme Kingstonis nii enda kui oma kanadalannast abikaasa töökoha tõttu. Tänaseks on ta neist ainsana elus, veedab lesepõlve poja ja tütre seltsis.
Lembitu vanemad ei jõudnud iial tagasi kodusaarele. Aastal 1992 oli ema Miina veel elus ja tema soovil külastas Eestit Lembit koos õe Laine ja selle saarlasest mehe Endliga. Esmakordselt kohtus Lembit oma ristiisa ja teistegi lähisugulastega, kelle olemasolust ta polnud isegi teadlik. Tundmatuseni muutunud kodukoht püsib paradiisina vaid mälestustes.
(Ülaltoodu on lühikokkuvõte pikemast ingliskeelsest käsikirjalisest memuaarist, mille Lembit Liblik oma järelulijate jaoks on kirja pannud.)
