Raske uskuda, et 1989.a. oluliselt määrav suvi oli juba kolmkümmend viis aastat tagasi. Juba oli alanud punaste poolt okupeeritud Euroopas, raudse eesriide taga vabaduste, isiklike ja riikliku vabaduse järgi nõudmised. Siinkirjutaja julges, kuigi teised julgemad pagulaste lapsed olid juba mitu aastat varem, mõned isegi 20 aastat ennem, siis kui toimus juubelilaulupidu, esimest korda vanemate sünnimaad külastada. Eluaegne kommunistide, KGB kartus oli sügavalt sisimas olemas. Sai küll poisikesena metsavenda mängitud, oksaga, mis oli ju püss, punaseid põõsastest maha nottida, aga ei olnud soovi okupeeritud Eestisse minna kuni selle erakordse suveni.
Siis olid uutmise ja avalikustamise tuuled lubanud sõnavõtte, öiseid laulupidusid. Hirvepargis toimunu oli kaks aastat varem julgustanud eesti rahvast tagasi nõudma suveräänsust, otsustamist oma asjade üle kodumaa pinnal. Taasiseseisvumiseni oli vaid kaks aastat. Ei olnud vaja Tallinnas Viru hotellis ööbida, võis peatuda, kus oli soovi. Sai pealinnast kaugemale minna, Käärikul toimus esimene Metsaülikool Eestis. Ei olnud nuhke sabas. Oma rahvas võttis omaks, isegi kui tabas, et emakeel polnud igapäevane suhtlemiskeel, ning inimene, kes oleks vanuse järgi pidanud kooli, armee, töö tõttu selle susiseva keelega kodus olema, oskas vaid tere, vabandust, aitäh ja nägemist ütelda, ei olnud venelaste hulgas enam imeloom. Jätame mainimata, et soolasemaid väljendusi oli küll varuks, õnneks ei tulnud nendega esineda.
Põimides reportaaži mälestuste, intervjuudega, enese mäluga võib hea ajaloolane kirjutada teose, mis mitte ainult ei ole õpetlik, hariv, aga mida saab lugeda nagu menukat põnevuslugu, kui autoril on oskust luua sellist miljööd.
Need kodumaised nädalad olid samuti Vergiliuse järgi, tiibadega. Saaremaale sai uute tutvuste, hiljem sõprade kaudu. Pea igat Maarjamaa nurka sai külastatud. Meeles eriti Tahkurannal president Pätsi ausamba avamine juulis. Kanadasse naastes oli kindel otsus järgmisel suvel tugevdada sidemeid, kuna siis toimus üldlaulupidu, jällegi erakordne elamus olla kuulajaskonnas. Mida trumpas üheksa aastat hiljem ise laulukaare all ühendmeeskooris olles oma rahvale lauldes.
Nendest aegadest on ajaloolased kirjutanud palju. Peavoolumeedia oli toona teadagi paberil ja eetris, mitte ekraanil. Paljustki saab hiljem teada just raamatu kaudu, ikkagi kõige usaldatavam allikas. Ajakirjandus olevatki ajaloo teerajaja. Ajaloolane, kes faktidele, mitte arvamustele keskendub, leiab lisaks arhiividele sealt oma esimesed allikad. Põimides reportaaži mälestuste, intervjuudega, enese mäluga võib hea ajaloolane kirjutada teose, mis mitte ainult ei ole õpetlik, hariv, aga mida saab lugeda nagu menukat põnevuslugu, kui autoril on oskust luua sellist miljööd.
Mullu novembris ilmus üks selline Leideni (Hollandi) ülikooli ajalooprofessori Matthew Longo sulest. The Picnic: A Dream of Freedom and the Collapse of the Iron Curtain sattus hiljuti pihku ja peab ütlema, et see kuulub paremate teoste hulka, mida olen tänavu lugenud. Kuigi paljustki, mis toona toimus, olin lugenud, ei olnud teadlik ungarlaste ja idasakslaste panustest tol erakordsel 1989. aastal augustikuus. Koosviibimisest, mille ungarlased korraldasid Austria piiril, et märkida poolakate eeskujul solidaarsust ja rahvusvahelist rahu pole jõudnud laiemasse teadvusesse. Nimeks anti Pan-Euroopa piknik. Varem keskenduti Washingtonile ja Reaganile, Moskvale ja Gorbatšovile, siis ülemaailmset tähelepanu saanud Balti ketile. Vähem kui kolm kuud hiljem toimus Mauerfall. Berliini müür varises.
Longo elustab igal leheküljel joovastavaid päevi, väljakutseid, võite ja kaotusi, mida kogeti kõikjal raudse eesriide taga. Solidaarsus eksisteeris ideaalina, kuid seda oli pärast kommunismi enam kui nelja aastakümmet terroriga valitsemist raske mitte ainult sõnastada, aga ka praktiliselt läbi viia. Eriti Ida-Saksamaal, kus Stasi, (lühend Ministerium für Staatssicherheit), riikliku julgeoleku ministeerium ehk nende KGB oli erakordselt julm ja agar, innustades koputamisi, kaebamisi, tuues nii hirmu. Nende arhiiv olevat hoidnud miljonite süütute inimeste toimikuid. Mauerfalli järgselt asuti neid hävitama, aga paljusid algselt paberihuntidest läbi käinud dokumente on suudetud taastada. Need ka on osa Longo allikmaterjalidest.
Ameeriklane Longo oli poisike 35 aasta eest, ent mäletab, kuidas ta jälgis 1980ndate lõppu teleekraanil. Nähes tantsivaid sakslasi müüri otsas, söövitas see vabaduse saavutamise rõõm tema mälulaekasse unustamatuid pilte. Ning üksteise järgi langesid Varssavi lepingu valitsused, lõppedes muidugi 1991.a. N. Liiduga. Selle raamatuga on autor tabanud nii toonast eufooriat kui ka tänapäeva realiteeti, et vabadus on komplitseeritud ideaal. Vaadakem vaid poliitilist polariseerumist nii Euroopas kui Põhja-Ameerikas. Ning eriti praegust venesõbralikku Ungari valitsust. Irooniana oli praegune peaminister Viktor Orbán uutmise ajal seal suurimaid avalikke kommunismivastaseid.
Longo kirjeldab eessõnas, kuidas ta László Nagyga oli enne pandeemiat pikniku asupaigas, kus ungarlane imestab aastakümneid hiljem, kuidas idasakslased üldsegi leidsid selle anus mundi, tõlkima ei asu, sõnad peaks olema selged. Nagy oli see, kes teavitas ajaloolast – mõtelge, ülikooli professor polnud samuti sellest 19. augustil 1989. a. toimunud üritusest kuulnud kuni aastakümneid hiljem. Toonase, viimase Ungari okupatsiooni-aegse peaministri Miklós Némethi toetuseta polnuks piknik saanud peetud. Huvitavalt, nagu paljudki juhtivad tegelased, oli Németh majandusteadlane, keda suunati uutmise ajal valitsust juhtima. Ning Németh oli Gorbatšoviga sina peal.
Sadade kaupa jõudsid idasaksalased kohale, noored ja väikelastega pered. Jättes vanemad ja töökohad maha, olles vaid „puhkusel“.
Anti luba sotsialistlike lööklausete all korraldada piiritsoonis suur pidu. Kuulujutud levisid, eriti idasakslaste hulgas, kes kaua olid aru saanud kommunismi valedest, et okastraadist kardin riikide vahel oli neid sisse hoidmas, mitte kaitstmas neid kapitalismi pahede eest. Oma vanade Trabantidega voolasid nad piirijärve Fertö (Neusiedler See) Ferrörakos laagrialale, millele anti nimeks Sorksközösség – Ühise Saatuse Laager. Piknik peeti Sopronpuszta asula lähistel, kus tänaseni asub Nagy poolt juhitud pikniku arhiiv. Sadade kaupa jõudsid idasaksalased kohale, noored ja väikelastega pered. Jättes vanemad ja töökohad maha, olles vaid „puhkusel“. Seda lubati, kuna Ungari oli ju Varssavi lepingu vennasriik. Läände, ainult läände sooviti. Kus, nagu hiljem tuli välja pärast piirivalvurite väravate avamist pidid Ossid idast Wesside läänesakslaste põlgust ja diskriminatsiooni üle elama. Siiski aga vabaduses. Alul aga juubeldati ja emmati, suudeldi, rõõmustati.
Paeluv raamat on inimlikult kirjutatud, lihtsurelike, mitte poliitikute saavutusi rõhutades. Esitades samas olulise küsimuse – miks, enam kui kolm aastakümmet pärast raudse eesriide maha tirimist tahavad nii paljud jällegi müüre ehitada? Longo teos kinnitab ilmekalt – ja elegantselt – kuidas kasutati ära ning samas ei võetud ette paljusid võimalusi, mida perestroika lubas tol olulisel suvel.
