Joosepist ja Mariast see riik ei sündind. Isake Jossif, kes ei tuld Kalilea maalt, vaid Kruusijast, oli see, kes meie rahva vabadust äävitada püidis, aga ainult uinuvasse olekusse pani. Enamaks tal jaksu ei old. Proovis ja punnitas küll, aga läks lõpuks ise auda. Kas seal Peipsi taga mõni neitsi Marfa kah oli, seda minu ajalooraamatud ei näita. Meie vabariigi esiisa oli kange Kalev ja esiema tedretütar Linda.
Targad tulid ommukumaalt küll, aga neid oli rohkem kui kolm. Need olid meie omad mehed, kes sinna läkitati oma tarkust rakendama. Kui nad ommukumaalt tagasi tulid, siis ei käind täht nende eel ega näidand teed. Viiekannaline täht jäi neist kaugele maha. Ükski tark ei pöörand ümber ega kaend taha. Kõik olid tema vahtimisest tüdind.
Kui nad koju jõutsid, siis ei leid nad lapsukest sõimes magamas. Vabaduse tibuke oli esiema Linda kombel tedremunas audumas ja nüid koksas munakoore nokaga katki. Tundis ja taipas, et õige etk on saabund. Sõim oli olemas küll, aga see oli venekeelne, mattisid ja muid roppusi täis. Seda on sellest suunast meie pihta ikke sadand ja see sadu ei lõpe niipea.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
