Noomi miniad on temasse kiindunud, nii et kui ta otsustab naasta kodumaale, siis nad võtavad nõuks temaga kaasa minna. Noomi keelitab neid jääma oma rahva keskele, et katsuda uuesti mehele saada, ja üks miniatest võtabki teda kuulda. Teine, Rutt, jääb aga lõpuni kindlaks ning tõotab: ,,Kuhu sina lähed, sinna lähen ka mina, ja kuhu sina jääd, sinna jään minagi! Sinu rahvas on minu rahvas ja sinu Jumal on minu Jumal. Kus sina sured, seal tahan ka mina surra ja sinna maetagu mindki!“
Nii jõuavad kaks lesknaist, üks vana, teine noor, Petlemma, kus neil on loota vaid Jumala armule ja sugulaste armulisusele. Noomi ütleb kibestunult: ,,Ärge hüüdke mind Noomiks (,,meeldiv“, ,,kaunis“), hüüdke mind Maaraks (,,kibe“, ,,mõru“), sest Kõigeväeline on mulle valmistanud palju kibedust! Külluses läksin ma ära ja tühje käsi tõi Issand mind tagasi.“
Jumalal oli Noomi ja Ruti jaoks – ning nende kaudu terve Iisraeli rahva ja viimselt kogu inimkonna jaoks – veel palju varuks… Soovitan soojalt see väike raamat läbi lugeda.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
